Ümberraamimisest

1

Häirib retoorika, et Eestit peetakse iseäranis monumendisõgedaks maaks. Euroopa on mälestusmärke pilgeni täis ja kogukonnad üle läänemaailma seisavad lõhkise küna ees, olles hädas sambatülidega. Küsimus ei ole kujudes, vaid inimeseks ja ühiskonnaks olemises.

2

Võib visandada monumentide üle arutlemise genealoogia viimase sajandi jooksul. Sada aastat tagasi väitis kirjanik Robert Musil, et pole midagi nähtamatumat kui monument. Seda žanrit peeti 19. sajandi napakaks rudimendiks. 1937. aastal sekundeeris talle Ameerika ajaloolane Lewis Mumford, rõhutades, et mälestusmärke võib pidada ülepea modernismi vastandiks: „Kui see on monument, siis see ei ole moodne, ja kui see on moodne, siis ei saa see olla monument.“ Selles vaimus kritiseeris sõdadevahelise perioodi Vabadussõja võidusambaid ka Hanno Kompus. Postmodernistlikus teoorias säilis monumentaalsuse vaenulikkus, kuid varasema eituse asemel otsiti uutmoodi, horisontaalsemaid mälestamise vorme. Läänemaailmas on selle näiteks figuratiivsusest loobunud memoriaalid ja antimonumendid. Viimase paarikümne aasta jooksul on monumentidest kirjutatud üha enam, kusjuures nüüd vaadeldakse neid kui kultuuriliselt keskseid nähtusi, mille najal on ühiskonnad püüdnud toime tulla moderniseerumisest tulenevate eksistentsiaalsete küsimustega: kes või mis on indiviid, millal on kogukond, kui kaugele ulatub riik, kuidas mäletada?

3

Black Lives Matter monumentide mahavõtmist on USAs ja läänemaailmas nähtud demokratiseerumise ja dekoloniseerimisena, Eesti kultuurikriitikud on aga 2022. aastal käivitunud monumentide mahavõtmist pidanud vastupidi ebademokraatlikuks suundumuseks. Probleem pole otseselt eemaldamises, vaid avaliku diskussiooni vaigistamises. Peale on surutud ühiskondlikku korda, millega ei taha tingimata nõustuda. Võib väita, et monumendid juurutasid nõukogude ajal kollektiivsuse müüti. Tõsiasi, et need puuslikud ühisruumi hiljem alles jäid, väljendab minu arvates liberaalset ellusuhtumist: igaüks teab paremini, kuidas nendega toime tulla. Kui arhitektuuri kõige olulisem küsimus on, kuidas me tahame elada, siis sellest vinklist on ängistav, kui riik surub ruumikultuurile peale ülalt lähtuvat kogukondlikkust. (Sõja)hirm ja (monumendi)väsimus viivad suutmatuseni vastu võtta kodanikke usaldavaid otsuseid, see omakorda põhjustab eskapismi. Marek Tamm on hoiatanud, et me ei tohiks üle võtta Ameerika ühiskonda halvanud kultuurisõda liberaalide ja konservatiivide vahel, sest see on meile (Euroopas) võõras ja ohtlik. Olgu, püüame siis hoiduda liberalismi ja kollektivismi mõistete totaliseerimisest ja võtame aja maha. Nähkem monumendivaidlustes võimalust arutleda identiteedi ja ruumiliste valikute üle.

4

Riigikantselei juures 2022. aastal tegutsenud punamonumentide töörühm kaardistas kokku 322 monumenti, millest nende arvates tuli eemaldada või asendada 244 objekti, neutraalseks hindas töörühm 74 monumenti. Esimese aasta jooksul pärast Venemaa alustatud täiemahulist sõda Ukrainas eemaldati 56 monumenti. Selle kohta, kui palju monumente on tänaseks maha võetud või millal on piirdutud mälestustahvlite vahetamisega, täpset avalikku infot ei ole. Samuti on ebaselge, kuhu on avalikust ruumist teisaldatud teosed viidud ja mis põhimõtetel mälestusmärkide fragmente ülepea säilitatakse. Kas skulptuuride ja mälestusrajatiste säilitamine kusagil hoidlates tuleneb austusest pärandi vastu või aukartusest ajaloo ees? Mis oleks, kui kasutaks olemasolevaid monumente ja juba tükeldatud mälestusmärkide osiseid kollaažimaterjalina, et uuendada mälulapitekki?

5

1. aastal initsieeris kunstiakadeemia koos Tallinna ülikooliga uurimisprojekti „Monumendi uued raamid“ (MUR), mille eesmärk on peale nõukogude ruumipärandi eemaldamise otsida ka viise, kuidas seda ümbermõtestamise kaudu säilitada. On hea märk, et riik, mis on utsitanud kaotama vastakaid ajaloolisi teoseid, aktsepteerib oma tegevus(etus)e arvustamist. Samas oleks naiivne arvata, et kultuuriministeeriumi haldusalas oleva projekti läbiviijatel poleks tulnud nn jõuministeeriumide diktaadiga kohaneda.

MURi ülesehitus on juhtumipõhine. Alustuseks valiti välja hulk veel omal kohal asuvaid objekte, mille puhul võiks eemaldamise asemel kaaluda ja toetada paigaspetsiifilisi sekkumisi: Tehumardi memoriaal, skulptuur „Meelis ja Vjatško Tartu kaitsel“, Tallinna lennujaama vana reisijatehoone, Auvere elektrijaama metallpannoo ning Andrus Kasemaa seinamaal „Mahtra sõda“ Peri külakeskuses. Igast juhtumist on tänaseks kujunenud mitme aasta pikkune eraldiseisev uurimisprojekt, mille tulemusel on jõutud kunstilise sekkumise meetodini, mis sobib vastava kontekstiga. Näidete puhul on huvitav jälgida, mil määral võib ruumiliste otsuste suunamise puhul kõneleda kogukonnast. Ruumiloome käivitavateks teguriteks on vajadused, soovid ja ihad. Vajadusi saab veel kuidagi mõõta, soovide (adekvaatsuse) määratlemine on aga ambivalentsem. Ihad on tihti üldse sõnastamatud. Erakliendi puhul saab ehk veel kuidagi nende ajendite järge ajada, ent kuidas on avalike asutustega? Riigivalitsus võib küll ülevalt oma poliitikaid jagada, kuid võimuhierarhia alumisest otsast võivad lähtuda ka vastukäivad protsessid. Kelle tahtest me räägime?

6

Olav Männi skulptuur „Vjatško ja Meelis Tartu kaitsel“ on Tartus Kassitoomel asuv mälestusmärk kirjanik Enn Kippeli jutustuse „Meelis“ tegelastele, Sakala vanema Lembitu fiktiivsele pojale Meelisele ja endisele Koknese vürstile Vjatškole, kes loo järgi hukkusid Tartu lahingus 1224. aastal võitluses sakslastega. Kippeli raamat jutustab Meelise ja Vjatško võitlusest ristirüütlite vastu ning see leidis nõukogude ajal laialdast kasutamist näitena Eesti-Vene ajaloolisest sõprusest. Ehkki kuju kipsist originaal valmis 1950. aastal ning valati pronksi 1964. aastal, jõudis see Tartu linnaruumi linna esmamainimise mälestusmärgina alles 1980. aastal, mil möödus 950 aastat Jaroslav Targa vallutusretkest. Nii nagu Kippeli „Meelisest“ sai omal ajal ideoloogiline hitt, kujunes ka skulptuurigrupist meem, mille toonast levikut on võrreldud Vera Muhhina üleliidulise menukiga „Tööline ja kolhoositar“. Seda üllatavam on, kui märkamatuks on Männi taies tänaseks jäänud ning kuidas see ikonoklastilises palavikus pole jõudnud tühistajate radarile.

MUR pani ette, et selle teose võiks reaktiveerida kunstnike sekkumiste kaudu linnaruumis. Tartu raad seda aga ei soosinud ning alternatiivse lahendusena telliti kuuelt kunstnikult digitaalsed teosed, mida esitleti 2025. aasta oktoobris sümpoosionil „Meelis ja Vjatško: müüdi anatoomia,“ mis kuulus Tartu Ülikooli muuseumi näituse „Nähtamatu Tartu. 800 aastat linna algusest“ juurde. Tegemist oli erakordse juhtumiga, kus kolme ülikooli teadlased lahkasid ühte kuju. Konverentsil leiti, et nii raamatu kui ka skulptuuri puhul on tegemist müüdiloome raskekaallasega ja samas ka aktiivse kultuuritekstiga. Kippeli jutustusest on taasiseseisvunud Eestis ilmunud rohkem uustrükke kui nõukogude ajal ning see kuulub tänaseni mõne põhikooli kohustusliku kirjanduse nimekirja. Üks konverentsil kõnelenuist nimetas seda asjaolu Venemaa teadlikuks propagandaaktiks Eestis. Seda küll, identiteet on semantiline rutiin. Sa oled see, mida sa loed. Kuid kui raamat toimib noorte lugejate seas haarava seiklusjutuna, siis vahest saaks seda keelamise asemel kasutada õpikunäitena, et õppida tundma vastuolulist ajalugu ja teadvustada propaganda pehmeid mõjutusviise?

Samuel Lehikoise, Bob Bicknell-Knighti, Yiyang Suni, Trevor Kinna, Hasso Krulli, Ülo Pikkovi ja Camille Laurelli videoformaadis välja pakutud ideed osutusid nii viljakaks just tänu sellele, et need on kaugel keelamiskultuuri kramplikust tõsidusest. Toksilise, dissonantse, polariseeriva ja peitma õhutava poliitika asemel astub siin lavale kunstnik kui sanitar ja trikster, kes oma vabaduses oskab ja tahab nügida avalikku sfääri pluralistliku paljususe poole. Inimkultuuri parimad saavutused on sündinud joobumusest. Ma ei pea mõistagi silmas alkoholi, vaid vaimset vinti. Bakhantideta on maailm igav, koos nendega ootamatu, kuid ka ohtlik.

7

Tallinna Lennujaama vana terminal on ainulaadne segu vaikiva ajastu klassitsismist ja Stalini aja historitsismist. 1930. aastate lõpus korraldas riiklik teedevalitsus arhitektuurivõistluse lennujaama ehitamiseks. Nõukogude võimu tulles oli hoone valmimisjärgus, kuid sõja järel jäid sellest alles vaid kandekonstruktsioonid. Rekonstrueerimisprojekt valmis aasta enne Stalini surma ning hoone avati 1955. aastal. Uhket ootesaali hakkasid kaunistama kaks ajastukohast maali: Viktor Karruse „Moskva vaade“ ja Richard Sagritsa „Vana Tallinn“.

Siinkohal pöördusid lennujaama esindajad ise MURi poole, paludes leida lahendus, mida suurte teostega ette võtta. Lähteülesanne oli taandada teoste propagandistlik sümboolika, säilitades samas maalide osa interjööris. „Moskva vaade“ vajas laiemat kriitilist ümberhindamist, Sagritsa teose puhul otsiti aga vastust küsimusele, mida teha Pika Hermanni tornis lehviva punalipuga. MUR korraldas ideekonkursi, millest võtsid osa Anna Škodenko, Hanna Piksarv, Kati Saarits, Jevgeni Zolotko ja Sigrid Viir. Vahest kõige radikaalsema pakkumise tegi Zolotko, kes pakkus, et maalidelt peaks välja lõikama kõik inimkujutised. Lahenduse põhjendus väärib täiskujul väljatoomist:

„Ajaloosubjektide ehk inimfiguuride eemaldamine maalidelt tühistab semantiliselt nn ajalooliste objektide (nt lipud, võimusümbolid, arhitektuur, keskkond jms) tähenduse ja aktuaalsuse. Võttes ära võimumärkide metafüüsilise jõupositsiooni väljalõigete ehk inimkujundi tähistava puuduoleku läbi, jõuame paradoksaalsel kombel nn semantilise tühja tähistaja mõisteni, mis tõstab esile just pildil puuduva, väljalõigatud subjekti rolli. Inimeste puudumine maalidel rõhutab nüüd üleolekut, iga pealesurutud ideoloogia elueitavat loomust. Usk ja ideoloogia saab oma jõu läbi inimeste ja kaotab selle ilma nendeta. Nagu nimisõna tegusõnata. Nagu jumalad uskliketa.“

Läks aga nii, et lennujaama esindajad otsustasid loobuda nii kunstnike sekkumistest kui ka maalidest endist: need antakse üle kunstimuuseumile. Öeldi, et lennujaam tahab, et them seostataks ainult lendamisega. Plaanitud kohaspetsiifilise ümbermõtestamise asemel korraldati EKA galeriis näitus, mis võttis laboratoorsel viisil ette kunstnike pakkumised ning arutles Karruse ja Sagritsa loomingu taustal stalinistliku moderniseerumise üle.

8

Tehumardi öölahingule pühendatud mälestussammas valmis skulptorite Riho Kulla ning Matti Variku ja arhitekt Allan Murdmaa ühisloominguna 1966. aastal, samba kõrval paiknenud vennaskalmistu koos 90 kunstilise hauakiviga valmis 1975. aastal. MUR korraldas 2024. aastal kutsutud ideekorje, kus Kirke Kangro, Anna Mari Liivrand, Taavi Piibemann, Johannes Säre ja Kristina Norman pakkusid lahendusi nii hauakivide kui ka mälestussamba ajakohastamiseks. Paraku juhtus, et samal ajal rahuldas sõjahaudade komisjon Saaremaa valla esitatud taotluse avada kompleksi kuuluvad sõjahauad ning matta oletatavad säilmed ümber. Selle töö käigus eemaldati memoriaalansambli kompositsiooni kuulunud hauakivid. MUR ja Muinsuskaitseamet ei jätnud kompleksi eest seismisel jonni ning paljude osapoolte koostöö tulemusel valmis uue konkursi tulemusel 2025. aasta sügisel Eesti esimene ümbermõtestatud monumentaalmälestis. Neeme Külma projekt „Sõnad“ seisnes selles, et samba esialgne raidkiri asendati Saaremaa dolomiidist plaadile raiutud tähestikuga. Sündmuse pressiteates sõnastati see kujund ilmekalt: „Lagundades monumendi propagandistliku sõnumi selle algosadeks, jätab kunstiline sekkumine ruumi ajastu esteetikale, kutsudes märkama monumendi algset skulpturaalset ja arhitektuurset vormi.“

Ühelt poolt on tõesti tegemist logotsentrilise võimuobjekti semiootilise killustamisega, kuid teiselt poolt on oluline, et monument kui ajaloo tähistaja jäi alles. Mistahes monumendi esmane funktsioon on olla allegooria, metafoor ja sündmuste vahendaja. Ta edastab ja viitab, olemata kunagi see mälestus ise. Ma arvan, et meil on surnute ees kohustusi, mis teevad meid alandlikuks. Kui me ei jaksa oma lahkunute haual käia või veel vähem mõelda traagiliste lahingute peale, siis on tervislik delegeerida mälestamitöö monumentidele. Iseäranis lepitav võib olla just ümbermõtestatud monument.