Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Vestlusi ja mõtteid Aliina Astrovaga

Meiliintervjuu sõbra ja multitalendist muusiku ning kunstitöötajaga, kes sel ajal Londonis õppis ja oma esimesi näituseid kureeris. Sellest intervjuust pidi alguse saama intervjuudesari võõrsil õppivatest-tegutsevatest noortest Eesti inimestest, aga sinna ta jäi. Avaldatud Artishokis 23.02.2010 http://artishok.blogspot.com.ee/2010/02/pilt-parit-siit-gregor-taul-i-vestlusi.html
1
New York Timesil on rubriik “Travel News from those in the Know” (“Reisiuudiseid asjatundjatelt”). Ma küll täpselt ei tea, kuid kahtlustan, et NYT on selle rubriigi toimetajateks palganud kümme või enam ajakirjanikku, kelle ülesandeks on rändavatele ameeriklastele kirjeldada, mida uut ja intelligentset toimub hetkel maailma erinevates keskpunktides. Et aga Hong Kong, Istanbul, London, Berliin, Sidney ja teised linnad oleksid ühtviisi seeditavad, on reisiuudiste peamiseks tõmbenumbriks kunst. Kõik loevad kunsti. Nii loeti kunsti ka 2009. aasta 16. novembril, kui Alice Pfeiffer kirjutas eelpool nimetatud rubriiki artikli “An Exhibition Examines the Origins of Happiness”(1) (“Näitus, mis tegeleb õnne lätetega”). Artikkel tutvustas Aliina Astrova näitust “Magic and Happiness” (“Võlu ja õnn”), mis tol ajal ühes Ida-Londoni galeriis avati.


2
Aliina on VHK-kooli (kooli nagu koolkonna) tüdruk, kes 2005. aastal läks Londonisse kureerimist ja kunstikriitikat õppima, ning nüüd pärast koolilõpetamist vastavatel aladel ka tegev on.

3
Aliinat kohtasin viimati paar suve tagasi Karu tänaval. Jalutasin seal Grigori L’ga kui kohtasime kahte tüdrukut. Ühe nimi oli Aliina ja teine oli Alissa (üks meeldejääva lavastuse “Tavaij” autoritest). Tüdrukud jäid Grigorile nii teravalt meelde, et ta tänaseni ütleb mulle pea iga kohtamisel: tervita siis Taliina (tartu keeles lõpeb ka Tallinn a’ga) tüdrukuid ka, kui neid näed. Kahjuks ei näe, aga kuulen küll – lehest ja lavalt. Ja siis jälle Grigori käest.

4
Mõned kuud tagasi õppisin Maria S. loengus, et Eestis on õigupoolest ainult üks kuraator (Rael A.), kes on asjakohase tiitli omandamiseks läbinud vastavasisulise koolituse. Tahtsin juba siis suu lahti teha ja lisada Aliina, aga niikuinii kõik teadsid, et tegelikult on Eestis sadu kuraatoreid. Igal juhul tekkis soov Aliina olemasolu siinsele kunstipublikule tuvustada. Lisaks temale tuleks tuvustada veel kümneid ja kümneid teisi noori välismaale kadunud (chandeldyor nimetas ühes loengus sellise protsessi uuspaguluseks) kunstitudengeid, kes muidu kodu ära unustavad, ma kardan. Üritan käesoleval aastal seda lünka täita omapoolsete intervjuude ja arvustustega. (Kentsakas – kas me räägime rahvuslusest?)

5
Samal ajal kui NYT artikli Aliinast avaldas, oli Eestis (s.t elu24.ee’s ja Õhtulehes) kuum teema Martin Saare valimine 400 kõige olulisema newyorklase sekka. Heietasin isekeskis, et kas ka Aliina maandub nüüd elu24.ee esilehele. Kahjuks mitte ning sellest on tuliselt ja naeruväärselt kahju – jõudsin juba arvata, et eesti kunstnikest ongi lõpuks saanud supertähed. Ületa ainult riigipiir ja sinu talenti usaldatakse piiritult.. Kuid mõte kunstnikust kui tähest mulle meeldib. Oleks ju ajastupärane järgnev stsenaarium: nii nagu kollane avalikkus õgib silmade ja eelarvamustega superkunstniku iga liigutust, peaks ka kunstikriitika ausa gurmaanina tarbima Martin Saart kui imelikku (kuid hädavajalikku) kapslikujulist toidulisandit. Kalamaksaõli tabletid säilitavad põhjamaises päikesevaesuses õnne.

6
Aliina näitus(2) küsis Giorgio Agambeni samanimelisele artiklile (“Magic and Happiness”) tuginedes, mis on tänapäeval õnn ja mille järgi see ära tunda. Näitusel ma käia ei saanud ega hakka seda seetõttu siin pikemalt lahkama (kuid see, kes käis, võiks endast märku anda!). Olgu siinkohal avaldatud vaid põgus intervjuu Aliinaga.

7
Esiteks Aliinast endast

G: Mis koolis sa Londonis õppisid, mida sa õppisid ja miks sa õppisid?
A: Ma õppisin Londonis Central Saint Martins College’is, bakalaureusekursuse nimi oli “Criticism Communication and Curation”. Ma ei teadnud sellest koolist midagi, hiljem kui Londonisse tulin, siis avastasin, et see on ülehinnatud kool, kus midagi huvitavat tegelikult ei toimu.

G: Kust selline mõte tekkis? Gümnaasiumi lõpupäevil? Mis harus sa VHKs õppisid? Oli see põhimõtteline Eestist jalgalaskmine või kuum tõmme Londonisse või hoopis midagi muud?
A: Ma väga pikalt ei mõelnud, oli vaja teha midagi huvitavat ja haarasin esimesest kättesaadavast võimalusest. Siiani ei tea, miks just Londoni valisin.

G: Järgneval viiel aastal näed ennast ikka veel londonlasena?
A: Ma ei oska mõelda oma tulevikust niimoodi, ma ei mõtle otseselt linnadest või inimestest. See-eest näen päris täpselt, mida ma ise teha tahaksin. Kus ma seda teen, pole nii oluline. Tean seal, kus iganes seda võimalik teha on.

G: Millest sa enda bakalaureuseõppe lõputöö kirjutasid? Tean, et see oli teataval määral seotud Giorgio Agambeniga. Küsin, kuna Agamben on Eestis veel üsna tundmatu mõtleja, tema esimene eestikeelne tõlkeraamat (“Homo Sacer”) avaldati alles mõni kuu tagasi. Kõnele palun Agambenist, tema märkimisväärsusest. Kuidas sa üldse sellise mõtleja otsa koperdasid?
A: Lõputöö kirjutasin Tarkovski Zerkalost, lähtusin Agambeni esseest “Notes on Gesture”. Mind huvitas tema lähenemine ja originaalsus, aga kõige rohkem tema kirjutamisstiil, mis on lihtne, aga samal ajal väga sisukas. Ta oskab viia kõige radikaalsemad ideed veelgi kaugemale, nii käitub ta ka essees “Notes on Gesture” Deleuze’i filmiteooriaga.

G: Palun paar sõna Ceylan Projects’ ist. Kust pärineb selline nimi, mis Ceylan Projects endast kujutab, millega see tegeleb? Räägi natuke rändava galerii kontseptsioonist.
A: Ceylan oli mu lapsepõlvesõbra nimi. Mulle meeldis selle nime kõla ja ma ei tahtnud, et nimel mingi tähendus oleks. Minu jaoks pole see niivõrd galerii, vaid rohkem projekt, mis lubab mul koguda kõike seda, mis mind kunstis, muusikas ja kultuuris huvitab. Näitused on ainult üheks viisiks nende asjade teistele näitamisel.

G: Kas selliseid rändavaid projektiruume on Londonis mitmeid? Kas sa tahaksid, et Ceylan Projects endale kunagi täitsa oma kodupinna leiaks?
A: Ma arvan, et nii hektilisi nagu Ceylan ei ole, vähemalt pole ma selliseid kohanud. Ma arvan, et kui siin oleks palju eklektilisi kunstiprojekte, siis ma ei oleks hakanud Ceylaniga tegelema, selle idee tekkis just puudusest ja vajadusest minu enda jaoks.

Teiseks näitusest “Magic and Happiness”

G: Mis oli näituse kandev idee, millest see sündis (kas enne olid kunstnikud või idee või sundus või vabadus või muna või kana jne)? Mind huvitab just see, mille järgi sa oma kunstnikud valisid ning kes need kunstnikud on (tudengid, “täiskohaga” kunstnikud, kommunistid, valgekraed)? Oskad sa arvata, kui mitmed neist sihivad elupõlist kunstnikukarjääri?
A: Näituse idee sündis Agambeni samanimelisest esseest. Lihtsalt oli soov seda jagada inimestega, kellega ma arvasin oma mõtteviisi klappivat. Nii valisingi kunstnikud - saatsin essee paarile inimesele, kelle tööd mulle meeldisid, nemad leidsid veel paar inimest ja saatsid essee edasi. Ma ei otsinud inimesi, kes oleksid “päris” kunstnikud, mind huvitasid rohkem inimesed, kelle mõtteviis mulle huvi pakub. Minu soov kuraatorina oli avaldada nende inimeste mõtteviisi publikule.

G: Kuidas too vestlusring/grupidebatt klassikalise salongi võtmes möödus? Õigustas see end? Küsin, kuna samalaadsed ettevõtmised Tallinnas ja Tartus (näiteks Artishoki kataloogi esitlusega kaasnenud vestlusring) on olnud väga toredad ja konstruktiivsed arutlused.
A: Päev enne vestlusringi kukkusin jalgrattalt maha ja olin voodis murtud luuga peale seda - nii et see kukkus kahjuks läbi.

G: Kurb kuulda. Loodan, et nüüdseks on luu jälle ühes tükis.

G: Kas sa jäid näitusega rahule? Said ehk mõne olulise õppetunni, ärevaks tegeva idee, soovituse või uue tutvuse, mida järgmine kord silmas pidada? Kas muudaksid midagi järgmine kord?
A: Õppetunniks on see, et ma ei taha enam näituseid teha. Minu arust pole see kõige õigem viis kunsti vaadata / näidata / nautida. Mind ei huvita ei valged seinad ega see kiriku-moodi atmosfäär, mis galeriides tekib. Edaspidi tegelen selle õige viisi otsimisega, kuidas kunsti teistega jagada.

G: Millised on Ceylan Projectsi järgmised projektid?
A: Ma just lõpetasin ühe projekti Chapter One galeriis, kus me korraldasime residentuuri 15 kunstnikule. Kunstnikele oli avatud galeriipind ja nad said seal teha, mida iganes nad tahtsid. Idee oli just selles, et jälgida protsessi, kus igaüks tegeleb küll oma asjaga, aga samas mõjutab ka teiste tööd. Sellest sündis väga palju koostööprojekte ja huvitavaid töid. Selliseid projekte tahaks tulevikus rohkem teha. Hetkel on paar plaanis.



Küsimused koolist ja üldse kunstist ja kunstnikest ja kunstiga suhestumisest.

G: Palun kõnele natuke oma koolist, õppimisest ja sealsetest meetoditest ja peamistest teooriatest, mida õpetamisel kasutati. Kuidas sulle tagantjärele vaadates tundub, näiteks, kui Londoni-kesksed sinu bakalaureuse-aastad olid? Kas oli ka mingi tajutav suundumus, kuhu teid kunstimaailmas paigutada taheti (kas ainult Londonisse või propageeriti rahvusvahelist koostööd vms)? Kas õppejõud olid peamiselt kohalikud või oli ka välismaalasi?
A: Koolist on raske rääkida konstruktiivselt, kuna minu kool polnud väga inspireeriv. Kunstiõpetus on muutunud majandus- ja managementi-kursusteks, kus sulle õpetatkse, kuidas olla pragmaatiline ja teenida raha. Loovusega on sellel vähe pistmist.

G: Kas olid mõned peamised teoreetikud, keda kolme aasta jooksul erinevates loengutes n-ö vundamendina kasutati? Meenub, et Tartus semiootikat õppides, võisin kolmanda aasta lõppedes “une pealt” tsiteerida Lotmanit ja prantsuse 60.ndate ja 70.ndate aastate teoreetikuid; nüüd EKAs kunstiteadust õppides selline rõhuasetus puudub. Kui kunstiteadlastekeskne su stuudium oli (kui üldse) või kõlasid päev-päevalt superfilosoofid nagu Žižek, Chomsky, Eco jt?
A: Ma arvan, et igal õppejõul olid omad lemmikud, aga üldiselt keegi eriti ei süvenenud ühessegi teooriasse; see muutis kursuse väga hektiliseks.

G: Kuidas sa bakalaureusetööd kirjutasid? Kas sul oli mõni õppejõdudest Agambeni-spetsialist kõrval või oli see rohkem iseseisev töö?
A: Minu juhendaja teadis palju nendest teooriatest, millest ma kirjutasin. Mitte küll nii palju Agambenist, kuid muidu Deleuze’ist jne. Tema “meetodiks” oli aga jätta enamus tööst minu teha, seega ta eriti ei juhendanud. Kui kohtusime, siis lihtsalt vestlesime vabalt mingil suvalisel teemal.. Tundus, et oli nagu mu enda projekt rohkem.

G: Kas ja milliseid blogisid sa loed? Kas koolis mõnda propageeriti ka? Ja milliseid (kunsti)ajakirju sa loed, kui loed? Või on mu arusaam, et sarnast lektüüri tarbivad inimesed elavad ühes maailmas, aegunud? Elad sa Frieze’i-, Vice’i-, Artreview-, Guardiani- või Vikerkaare-maailmas või hoopis mõnes muus? Anna andeks, et nõnda tülpinult küsin, aga mille poolest sa säärase järjepidava lugemise valid?

A: Lugemisega on raske. Võib-olla olen vanamoodne, aga blogisid ma väga ei usalda, liiga palju on halvasti kirjutatud artikleid ja suvalist jama. Ajakirjadega on ka nii, et ma üritan mitte lugeda ühte ja sama. Ma vahepeal lugesin Artworld’i, mis on nüüd kriisi tõttu surnud, RIP... Aga isegi sellega oli nii, et mida rohkem lugesid, seda enam said aru, kui ühepoolne see on. Enamasti loen valilikuliselt esseesid siit ja sealt, et asjadest ülevaadet omada.
G: Aliina, kas kunst saab maailma muuta? Mulle tundub, et vähemalt Agamben on tajutavalt antiromantiline mõtleja ega usu säärast mõttekäiku (või peab sellist küsimusepüstitust lihtsalt viletsaks formuleeringuks). Aga kui kunst siiski peab maailma suunama, siis millises suunas? Siit edasi minnes (andesta Londoni-kesksus) - kuidas sulle tundub, kuivõrd on noorte kunstnike ja kuraatorite käimapanevaks jõuks “vana hea” vasakpoolsus? Ning veel edasi fantaseerides - kes või mis on see vaenlane, kelle/mille vastu sina ja teised Londoni / Briti / Vana Maailma / Lääne jne “noored ja vihased” kunstikud reastuvad? Tajud sa üldse mingit vastandumist? Ütle, kui ma eksin, aga mulle tundub, et Agambeni mõte on just sellest kantud, et kellelegi vastanduda ei ole..
A: Sul on mõnes mõttes õigus Agambeni suhtes, ta pole romantiline. Ja ma nõustun temaga. Kunst pole mingi sakraalne nähtus, vaid vastupidi. Ma arvan, et mida rohkem sellest aru saadakse, seda rohkem mõju kunstil võib olla, kuna siis on see inimestele lähedamal.
G: Aitäh vastuste eest. Meelitav oli tutvutda sinu lähtekohtadega kunsti vallas. Sinu vastustest tulid välja ka mitmed olulised suundumused maailma üldises kultuuripildis. Jätan need suundumused hetkel lugeja enda haarata, kuid tulevikus kavatsen nimetatud suundumustest kindlasti kirjutada ja siis ka sinuga siduda. Jää liinile.

(1) http://intransit.blogs.nytimes.com/2009/11/16/an-exhibition-examines-the-origins-of-happiness/
(2) http://www.ceylanprojects.org/ceylan/MHCCCC.html



Previous
Tartu maraton väärib põnevat mälestusmärki
Next
Protsendiaeg ootab kunstide sünteesi

Add a comment

Email again:

Comments: 4

Sarah Sliverman FINALLY I GOT MY LOST BITCOIN BACK ALL THANKS TO LOST RECOVERY-MASTERS

Hello people, I am Sarah Silverman an Actress from Independent films in the USA. I highly recommend the service of Lost Recovery Masters to everyone who wishes to recover lost money either bitcoin or other cryptocurrencies from these online scammers, wallet hackers, or if you ever sent bitcoins to the wrong wallet address. I was able to recover my lost bitcoins from online swindlers in less than 24 hours after contacting them. They are the best professional hackers out there and I’m truly thankful for their help in recovering all I lost. If you need their service too, here is their contact information.

Email: Support@lostrecoverymasters.com
Website https://lostrecoverymasters.com/
May 30, 2024
Sarah Sliverman FINALLY I GOT MY LOST BITCOIN BACK ALL THANKS TO LOST RECOVERY-MASTERS

Hello people, I am Sarah Silverman an Actress from Independent films in the USA. I highly recommend the service of Lost Recovery Masters to everyone who wishes to recover lost money either bitcoin or other cryptocurrencies from these online scammers, wallet hackers, or if you ever sent bitcoins to the wrong wallet address. I was able to recover my lost bitcoins from online swindlers in less than 24 hours after contacting them. They are the best professional hackers out there and I’m truly thankful for their help in recovering all I lost. If you need their service too, here is their contact information.

Email: Support@lostrecoverymasters.com
Website https://lostrecoverymasters.com/
May 30, 2024
Sarah Sliverman FINALLY I GOT MY LOST BITCOIN BACK ALL THANKS TO LOST RECOVERY-MASTERS

Hello people, I am Sarah Silverman an Actress from Independent films in the USA. I highly recommend the service of Lost Recovery Masters to everyone who wishes to recover lost money either bitcoin or other cryptocurrencies from these online scammers, wallet hackers, or if you ever sent bitcoins to the wrong wallet address. I was able to recover my lost bitcoins from online swindlers in less than 24 hours after contacting them. They are the best professional hackers out there and I’m truly thankful for their help in recovering all I lost. If you need their service too, here is their contact information.

Email: Support@lostrecoverymasters.com
Website https://lostrecoverymasters.com/
May 30, 2024
Sarah Sliverman FINALLY I GOT MY LOST BITCOIN BACK ALL THANKS TO LOST RECOVERY-MASTERS

Hello people, I am Sarah Silverman an Actress from Independent films in the USA. I highly recommend the service of Lost Recovery Masters to everyone who wishes to recover lost money either bitcoin or other cryptocurrencies from these online scammers, wallet hackers, or if you ever sent bitcoins to the wrong wallet address. I was able to recover my lost bitcoins from online swindlers in less than 24 hours after contacting them. They are the best professional hackers out there and I’m truly thankful for their help in recovering all I lost. If you need their service too, here is their contact information.

Email: Support@lostrecoverymasters.com
Website https://lostrecoverymasters.com/
May 30, 2024