Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Tartu müürilehtedest, 2. osa

Tartu plakatikunsti artikli jätk, mis räägib rohkem graafilisest disainist kui plakatite elust linnaruumis.

Avaldatud: Müürileht, Suvi 2010, 10. number

http://issuu.com/genklubi/docs/myyrileht_10_suvi_veeb





Tartu müürilehtedest, 2

 

 

Omalt poolt lisaksin Müürilille plakatite kohta, et need on kantud soojast nostalgiast nõukogudeaegse lapsepõlve suunas. Kohal on Lada, vinged elektronkellad ja muu retrokola, mis käib käsi-käes täikal müüdava kaubaga. Nõukogude atribuutika viitab teatavale tervele mõistusele, mis kahekümne aastaga kaduma on läinud, aga nüüd taassünnib. Laadal müüakse peeti ja kaalikat (taastamaks traditsiooni, kus igal perel oli oma põlluriba), 80ndate disain-kilekotte, kümnenda ringi vinüüle, ning õhtul kõlab peol uues kuues eesti estraad. Õhtused (space) diskod ongi need, mis Müürilille plakatid unelmatepaikadesse lennutavad. Kui Müürilille plakatistile soovitusi jagada, siis ootaks ka üht puhtvisuaalselt Tartu motiividega müürilehte. Casiode ja ipodide vahel asub isenäoline aegruum, mis just hetkel Tartus nähtaval on: interjöörid, tänavad, inimesed. Sellist käeproovi soovitaksin ka teistele kujundajatele.

 

Kõige õnnestunum Tartu interpretatsioon plakatikunstis on Melodroomi (17.04.09) plakat, millel 1942. aasta Postimehele on justkui musta guaššiga (ja ma südamest loodan, et see on nii!) peale pintseldatud Kaarsild, Õlletehas, Raekoja plats, sajatuhandenda tartlase monument, ja kui mu silm ei eksi, siis ka Pirogovi Kuninga portree. Väike remark seoses guašširomantikaga - enne foto tulekut eesti plakatikunsti (70-ndate lõpp) teostati plakatikavandid reeglina just guaššidega (kuivab kiiresti ja on erksam kui vesivärv), mis tähendas, et plakatite lõpptulemus jäi polügrafistide õlule, kelle käte täpsusest sõltus, kui osavalt originaal reprodutseeriti. See selleks, linnapildist ma Melodroomi plakatit kahjuks ei mäleta, arvutipilt paneb uskuma, et see võis tõesti käsitsi maalitud olla, hiljem üles pildistatud ja siis linna jaoks välja trükitud. Plakati muudab veel eriti maitsekaks minimaalne kiri, piirdutud on kolme sõna ja kolme numbrikombinatsiooniga.

 

Nn Tartu interpretatsioonide kontekstis mõjub ilmutuslikult ürituse Jurjev Supersonic (Maailm, 09.04.2010) müürileht, millel on kujutatud Ülikooli peahoonet ja selle ees trotuaarivaid 19. sajandi tartlasi. Olukord oleks üks-ühene Marksu maja seinamaalil kujutatuga, kui ainult peahoone taga ei võitleks omavahel Godzilla ja draakon. Plakati idee on armas ja erakordne, teostatud on see aga hämmastavalt totakalt (õnneks taotluslikult). Pildi kõrval paelub ka tekst (nii trullaka šrifti kui lollakate dj-nimedega), tehes sellest ühe õige värskendava plakati. Plakat par excellence – nutikas, otsekohene, seintele istuv ja huvitekitav. Kahju, et ainult ühekordne ettevõtmine.

 

Minule teadaolevalt on Tartut “puust ja punaselt” kasutatud veel Uue Teatri Volkonski-etenduses (julgelt lakoonilise plakatikunsti õpikunäide, kus vähest teksti saadab Heikki Leisi fotorealistlik joonistus vuntse kammivast näitlejast), eelmises Müürilehes ära trükitud Selektsiooni plakatil (millel foto elusast, minu teada Karlovas resideeruvast, dj-st) ja jutusarja Tartu lood plakatil (Helmi Arraku loodud romantiline šrift). Kuid pange tähele, see et peoplakatites etnofuturism (lokaalse  “popp ja noortepärane” esitamine) üldiselt puudub on hea asi ja kaunikesti põhjendatud. Kommertsreklaam vohab eesti märkidest, iseseisval plakatimaailmal on sellest küllap kõrini. Kuid piirdugem siinkohal silmnähtavaga ja loeme, mida on lisada Melodroomi ühel korraldajal, Jürgen Tammel.

 

Melodroomi plakatite taga peituv mõte pole just raskesti tabatav ja seda ei maksa mõõta vanaaegse kunsti mõõtmiseks mõeldud ilus-kole joonlauaga. Plakatitel kujutatud jämekoomika (näiteks matemaatikaklade ruudulisel taustal ringi tuiava karu ja jänese) eesmärk on argipäeva sisse sulanduda ning pisut elevust ja küsimusi tekitada. Ja tuleb tunnistada, et me oleme totaalselt armunud väga eriskummalistesse teemadesse: gorillad, žigulid, lendavad nagamannid ja ruuporiga vehkivad jõngermannid, kes tabamata ime saabumist kuulutavad.

 

Kuna meie plakatite autorite reas pole reklaamibüroodes tegevaid disainimeistreid ega akadeemilise kunstiharidusega loomeinimesi, kelle töödes langeb rõhk reeglina efektse kujundi kujutamisele, oleme valinud sõnumi edastamiseks ja tähelepanu võitmiseks teise tee. 2006. aastal oli vaja üritusele plakatit ja vajadus tingis ka otsingud, mil viisil seda ellu viia. Erialastest nüanssidest, klassikalisest plakatikompositsioonist ja deformeeritud default-kirjatüüpidest ei teadnud me midagi, aga pidime leidma mingi enda aktsendi. Joonistused näisid kõige ägedama variandina, hiljem lisasime sinna ise teksti ja muu infokübe. Prosta värk, aga see eristus teistest plakatitest ning hiljem oleme hoidnud sama liini. Suurema osa plakatite peaosaliste autor on Keijo [Rõivasepp] (http://kritseldused.kollid.org/), trafaretikunstiga on tegelenud Jaan [Elken] ja Taavi [Kask, tema tegi Prillidisko plakati], digijoonistustega on sehkendanud Sander [Põldsaar] ning ainsa nö päris plakati autoriks on Alari [Orav]. Sander on EKA stsenograaf, Alari aga graafiline disainer Tankis.

 

Kui mingeid jõujooni vedada, siis on osalt meie plakatid väljakutse ja vastukäik tänavatel lokkavatele koleplakatitele ja glämmi tagaajamisele, mistõttu mulle meeldib mõelda, et need prostaplakatid täidavad mõneti pungirolli plakatikunstis. Ja kuna inimestel on meeletu vajadus mingi sõnumitooja järele, siis need isepäised plakatitegelased oma minimalismis, lihtsuses ja jaburuses (mõne jaoks kindlasti ka absoluutses naeruväärsuses) on head sõnumitoojad, kes kuuluvad peoga kokku ja on seal mängitava muusika parafraas. Ma loodan, et mingi harmoonia nende kahe vahel on, aga vahest tundub, et kujundus elab pigem omaenda sõltumatut elu.

 

Teisalt täidavad meie plakatid ka teist rolli, mida võiks kokkuvõtvalt nimetada koomas oleva peoplakatikunsti elavdamiseks, pretendeerimata seejuures silmatorkavale kohale kunstimaastikul. Tänapäeval ei kleebita plakateid mitte enam plankudele, vaid Facebooki seinale. Sellest on kahju ja mina küll ei taha, et plakatid kui osa laiast kommunikatsioonikunstist tänavatelt kaoks. Plakat peab vaatajat kõnetama, tooma möödujas esile need emotsioonid, mis tal alateadlikult veel kindlasti meeles on. Möödujal peab olema võimalus plakatit imetleda, sellele vastanduda, seda kiita või maapõhja kiruda. Tartu on alati eesrindlik olnud, ma loodan, et ka selles valdkonnas.” (Tsitaadi lõpp)

 

Peoplakatikunsti eesrindliku esindamise eest on Melodroomil juba mõnda aega koht minu kultuuriajaloos kindlustatud. Melodroomi (ja selle kõrvalpidude) plakatid toimivad särtsakate koomiksitena. Melodroomi plakatite gorilla meenutab mulle Mart Juure ja Allan Hmelnitski koomuskikakat. Kaka on aga üsna valutu tegelane, gorilla paistab see-eest väga elulisena, tal on (nii Melodroomi autorite kui publiku silmis) selge iseloom, ta on osavõtlik indiviid. Melodroomi puhul kütkestab mind, et iga uus plakat väljendab autorite (muusikalist või lihtsalt täiehingelist) suhet tulevasse õhtusse (Prillidisko puhul nohiklik, Murulaugu puhul siiras, “Tartu plakatiga” peo puhul täis lopsakaid reminisentse pohmellidest jne). Võib-olla kaotan kiites silmad-kõrvad, kuid tundub, et gorilla (nagu teisedki plakatitegelased) on peo muusikaliseks südametunnistuseks.

 

Hoopis erinevatelt alustelt lähtub plakatikunst, mida viljelevad klubi Maailm ümber kogunenud üritused nagu Neljapäev with Lazers, Mis mõttes neljapäev?!, The Kids Need Techno, Kivi Paber Käärid!, Diggin, FUNKtsioon, Oh My Dub ja Sugarcane. Nende peosarjade plakatitele on omane kindel “graafiline pakett”, mida iga uue peo jaoks vähesel määral muudetakse. Näiteks Kivi Paber Käärid! plakatitel seiklevad filmiliku ülesehituse järgi (erinevad plakatid võiks multifilmiks kaaderdada) peo nimitegelased, Oh My Dubi plakateid ühendab tüpograafiline “hõikamine”, Sugarcane’i plakatite päisesse on reggaelikult kirjutatud peo nimi, selle all tantsivad kollasel taustal mustad figuurid (meenub Word98 clip art). Sõna on muusikablogi wellplayed ühel autoril Tajo Ojal.

 

“Minu käe alt on tulnud kõik The Kids Need Techno, Neljapäev with Lazersi ja Music So Hoti plakatid. Kivi Paber Käärid! plakatid on Mowka looming.

 

Minu plakatite kõige olulisemad komponendid on selged värvid ja tüpograafia. Keerulised fotod ja peened detailid jäägu parem teistele. Üldiselt on ühe pidudeseeria plakatid ühes võtmes, näiteks Music So Hot plakatil on alati sama kets, iga kord erinevates värvides (nagu siin: http://tajo.cmyk.ee/musicsohot/). Nii on peod omavahel seotud - inimesed teavad, et ahhaa. See on see pidu. The Kids Need Techno plakatid olid alguses puhtalt huvitavale geomeetrilisele tüpograafiale põhinevad, hiljem tuli natuke mängulisust rohkem sisse. Kuid selged värvid ja tüpo ei ole sellest hoolimata kuhugi kadunud. Üldiselt mu "kliendid" ette ei kirjuta, mida nad soovivad, usaldavad silma, kätt ja maitset. Ideed tulevad õhust ja armastusest ja plakat tuleb täpselt selline nagu mulle meeldib, ettekirjutusi teha ei lase.

 

Kõik plakatid on alati printimiseks, värviline A3 on standard, Lazersi jaoks oleme ka A0 mustvalgeid teinud. Muidugi, aja jooksul näeb järjest rohkem inimesi meie plakateid hoopis netis (nt. igal Lazersil on oma cool digiflaier: http://tajo.cmyk.ee/arhiiv/lazers20/ või http://tajo.cmyk.ee/arhiiv/lazers15/), tänavale jõuab ehk kümme plakatit. Lisaks on enamus trükiplakateid järgmiseks päevaks juba "kadunud" - hiljem tore Facebookis või Orkutis märgata, kuidas ühikaseintel kõik 20 Lazeriplakatit reas - järelikult meeldib ja läheb korda.” (Tsitaadi lõpp)

 

Täie austuse juures pean ütlema, et minu silma eelpool nimetatud ürituste plakatid ei rahulda. Digitaalses kordamises (plakat kui klõps-klõps) kumab läbi müürilehe asendumine ekraanilehega. Tsiteeriksin siinkohal eesti plakatiuurimise klassikut Jüri Haini: “Tahan näha kunstisuhtumist ja manuaalseid võimeid.” Kuid minust oleks naiivne välja tuua Maailma peod lihtsalt artikli peksupoistena. Niisiis, püüdes leida vaadeldavatele üritustele oma kohta, ütleksin, et neil on kanda vapper (ja üsna tänamatu) roll olla siseopositsiooniks lõpmatult kapselduvas Tartus. Võimalikult karikatuurselt: ühel pool on kampsunid, teisel pool ipodid, mille “nišiks” on tuksuda ühes pulsis maailmakeskuste noortekultuuriga. Tõele au andes, ei erine nad selle poolest pariisijanustest pallaslastest. Mõistan wellplayedi kompassiks olemist, kuid paneksin neile südamele, et teerajamisel on omad kohustused traditsiooni ees. Plakatikunstil on roll ja spetsiifika, milleks ei ole plankude polsterdamine ühest pakist tulevate plaastritega. Seinad vajavad kirurgilist opereerimist.

 

Kuid Maailmas on veel pidusid. Tooksin välja Mutant Disco velle Madhouse’i, mis aastakümnetepikkuse muusikakogemuse kõrval paitab kentsakate, kuid puhtalt viimistletud plakatitega (autoriks Marke Saaremets). Omanäolised on Hea Muusika Õhtu müürilehed (põhjaks on nii joonistused kui minimalistlikud trapetsid, ühel plakatil kõnnib Heidy Purga kosmoses), mille autoriks on enamasti Robert Laursoo. HMÕ seltskonnaga on seotud tantsuõhtu Fonofoonia, mille plakatitele (autoriks minu teada Janno Vainik alias Päts) on omane klaar graafiniline disain.

 

Professionaalse graafilise disaini poolest on Tartu kõige järjepidevamaks autoriks Martin Rästa (alias mammut), kelle “sulest” pärinevad klassikaks kujunenud Eclectica plakatid. mammut on ka Jazzlessonsi ja Ö stuudio pidude plakatite autor. Võrdleksin mammutit 70ndate raamistikus Illimar Pauli uut tuult toonud plakatitega. 80ndate ENSVst sarnaneb mammuti plakatite vau-efekt Tõnu Soo teoste isikupäraga. Oma Hukkunud Alpinisti hotellini (nimetaksin seda Leipzigi kooliga Ülo Emmuse filmiplakatit peast välja tõmmatud juhtmega läbi aegade nupukaimaks eesti plakatiks) ei ole mammut veel jõudnud. Jään huviga ootama.

 

Mammutiga võrdväärselt hindan Martin Miku plakateid Pärmivabriku üritustele. Täiesti laitmatu on musta- ja valgevaheline värvimäng Joose Keskitalo ja Kolmas Maailmanpalo (23.10.09) plakatil. Pärmivabriku patrioodina kõlan muidugi erapoolikult, kuid hommikuauru mattunud hobune tuletab meelde, et Pärmivabrik oli oma tegutsemisajal ainuke koht Tartus, mis mõnel peoõhtul nii taktitundetult tossuga täideti, et külalistel oli võimatu oma jalgu või kõrval kappavat täkku näha. ÖÄKi plaadiesitluskontserdi plakat (22.12.2009) täitis Tartu seinad mõneks ajaks tabamatu op-kunstiga. Arvan, et Kaljo Põllut näinud seinad mõmisesid rahulolevalt. Samasse žanrisse asetub ka Vabriku Öö (03.04.2010) müürileht, mis eelmises numbris ära trükiti.

 

Tartu plakatikunsti subjektiivseteks lemmikuteks pean kõikvõimalikke käsitsi teostatud ja reprodutseeritud müürilehti. Esiteks kõige suvalisemalt kritseldatud kuulutused tiraažiga 1 või 2. Silmaga olen neid näinud mitmeid (eriti vanas Genialistide klubis), täpsemalt aga ühtegi ei meenu. Arvutist leidsin foto ürituse Roheline:planeet (Plink Plonk 12.12.2009) plakatist, millel on pliiatsiga joonistatud jõupaberile inimkujutis maakerast peaga (lisaks veel tekstiline informatsioon). Šabloonplakateid viljelevad Uue Nooruse ja Pärmivabriku üritused (Vastik Disko, Vabrikuõhtud, Tartu lood, Primitiiv). Osade plakatite autorina vabandan silmakriipinud jõleduste pärast. Aerosoolvärviga töötamise nõrkuseks on see, et ühel hetkel liguneb šabloon läbi, misjärel saavad plakatid enneaegselt värviga ära plökerdatud. Mõnikord oli pea kemikaalidest sedavõrd tülpinud, et kriitikameel lülitus välja. Kõrgtrükiplakatite kasutamise eest kiidaksin Sänna Kultuurimõisa, Juumit ja Tartut väisanud Diletantide Avangardi. Viimaste aastate maiuspalaks on olnud siiditrükki kasutavad Seksound (pioneer omas vallas), Kongress ja Cindy Lauper. Annan sõna Kongressi ühele ninamehele, Kaarel Valterile.

 

“Idee: Pärast seda, kui Madisega Vastiku Disko korralduskomiteest lahkusime ja uue peo - Kongressi – tegime, oli meil vaja nö kaubanduslikus mõttes head väljanägemist. Stentslitega me enam teha ei saanud - see oleks olnud vastiku kopeerimine. Niisiis - ainus, mis üle jäi - olemata üleliia kallis või aeganõudev - oli siiditrükk. Okei? Siiditrüki boonus on see, et ka pisemaid detaile saab paberil kajastada. Kokkuvõttes - siiditrükk osutus palju kvaliteetsemaks kui stentslipõhine plakat. Iga kord on üritusel olnud kindel tiraaž plakateid. On ära nummerdatud. Vabadusesambaga - 60 tükki. Kennedyga – 70. Lincolniga – 50. Nixoniga – 50. Kuigi me Madisega neid trükime ja teeme, siis - kõigile teadmiseks - esimene plakat trükiti SS Prindis ja oli kujundatud jumal-mäletab-kelle-poolt. Ülejäänud kolm on tehtud Tartus, Kõrgemas Kunstikoolis (kujundanud Toomas Savi).” (Tsitaadi lõpp)

 

Kongressi plakatitele on omased veel pliiatsiga servale kirjutatud ladinakeelsed sententsid (Vabadussamba ja Kennedy puhul fac ut vivas, Lincolnil ultra posse nemo obligatur), mis tuletavad meelde 80ndate sotsiaalseid (aga juba iroonilisi) plakateid nagu “Kas sina oled end juba rakendanud?” (Tatjana Kool, 1981), “Paber kannatab kõike” (Viktor Madisson, 1980) või “mens sana in corpore bano” (Margus Haavamägi, 1983).

 

Minu eelistus on muidugi romantiline ja plakatite suhtes ebaaus. Müürileht on formaat, mis jälgib tehnika arenguid, püüeldes aina hõlpsama reprodutseeritavuse poole, tahtes seinal aina vägemalt vastu pidada. Ühene tiraaž on paras nali (meenub, et nõukogude ajal oli kultuuriplakatite tiraaž keskmiselt 2000 – masinad ei mõistnud vähem trükkida). Lisaksin veel lõppu, et selle suve Schillingu festivali raames avatakse Kilingi-Nõmme postimajas plakatikogujate ühisnäitus. Tulge heitke pilk!


Previous
TASEmel dokumentalistika
Next
Boris Bernsteini raamatu “Visuaalne kujund ja kunstimaailm” arvustus

Add a comment

Email again:

Comments: 7

Sarah Sliverman FINALLY I GOT MY LOST BITCOIN BACK ALL THANKS TO LOST RECOVERY-MASTERS

Hello people, I am Sarah Silverman an Actress from Independent films in the USA. I highly recommend the service of Lost Recovery Masters to everyone who wishes to recover lost money either bitcoin or other cryptocurrencies from these online scammers, wallet hackers, or if you ever sent bitcoins to the wrong wallet address. I was able to recover my lost bitcoins from online swindlers in less than 24 hours after contacting them. They are the best professional hackers out there and I’m truly thankful for their help in recovering all I lost. If you need their service too, here is their contact information.

Email: Support@lostrecoverymasters.com
Website https://lostrecoverymasters.com/
May 30, 2024
Sarah Sliverman FINALLY I GOT MY LOST BITCOIN BACK ALL THANKS TO LOST RECOVERY-MASTERS

Hello people, I am Sarah Silverman an Actress from Independent films in the USA. I highly recommend the service of Lost Recovery Masters to everyone who wishes to recover lost money either bitcoin or other cryptocurrencies from these online scammers, wallet hackers, or if you ever sent bitcoins to the wrong wallet address. I was able to recover my lost bitcoins from online swindlers in less than 24 hours after contacting them. They are the best professional hackers out there and I’m truly thankful for their help in recovering all I lost. If you need their service too, here is their contact information.

Email: Support@lostrecoverymasters.com
Website https://lostrecoverymasters.com/
May 30, 2024
Sarah Sliverman FINALLY I GOT MY LOST BITCOIN BACK ALL THANKS TO LOST RECOVERY-MASTERS

Hello people, I am Sarah Silverman an Actress from Independent films in the USA. I highly recommend the service of Lost Recovery Masters to everyone who wishes to recover lost money either bitcoin or other cryptocurrencies from these online scammers, wallet hackers, or if you ever sent bitcoins to the wrong wallet address. I was able to recover my lost bitcoins from online swindlers in less than 24 hours after contacting them. They are the best professional hackers out there and I’m truly thankful for their help in recovering all I lost. If you need their service too, here is their contact information.

Email: Support@lostrecoverymasters.com
Website https://lostrecoverymasters.com/
May 30, 2024
Sarah Sliverman FINALLY I GOT MY LOST BITCOIN BACK ALL THANKS TO LOST RECOVERY-MASTERS

Hello people, I am Sarah Silverman an Actress from Independent films in the USA. I highly recommend the service of Lost Recovery Masters to everyone who wishes to recover lost money either bitcoin or other cryptocurrencies from these online scammers, wallet hackers, or if you ever sent bitcoins to the wrong wallet address. I was able to recover my lost bitcoins from online swindlers in less than 24 hours after contacting them. They are the best professional hackers out there and I’m truly thankful for their help in recovering all I lost. If you need their service too, here is their contact information.

Email: Support@lostrecoverymasters.com
Website https://lostrecoverymasters.com/
May 30, 2024
Sarah Sliverman FINALLY I GOT MY LOST BITCOIN BACK ALL THANKS TO LOST RECOVERY-MASTERS

Hello people, I am Sarah Silverman an Actress from Independent films in the USA. I highly recommend the service of Lost Recovery Masters to everyone who wishes to recover lost money either bitcoin or other cryptocurrencies from these online scammers, wallet hackers, or if you ever sent bitcoins to the wrong wallet address. I was able to recover my lost bitcoins from online swindlers in less than 24 hours after contacting them. They are the best professional hackers out there and I’m truly thankful for their help in recovering all I lost. If you need their service too, here is their contact information.

Email: Support@lostrecoverymasters.com
Website https://lostrecoverymasters.com/
May 30, 2024
Sarah Sliverman FINALLY I GOT MY LOST BITCOIN BACK ALL THANKS TO LOST RECOVERY-MASTERS

Hello people, I am Sarah Silverman an Actress from Independent films in the USA. I highly recommend the service of Lost Recovery Masters to everyone who wishes to recover lost money either bitcoin or other cryptocurrencies from these online scammers, wallet hackers, or if you ever sent bitcoins to the wrong wallet address. I was able to recover my lost bitcoins from online swindlers in less than 24 hours after contacting them. They are the best professional hackers out there and I’m truly thankful for their help in recovering all I lost. If you need their service too, here is their contact information.

Email: Support@lostrecoverymasters.com
Website https://lostrecoverymasters.com/
May 30, 2024
Sarah Sliverman FINALLY I GOT MY LOST BITCOIN BACK ALL THANKS TO LOST RECOVERY-MASTERS

Hello people, I am Sarah Silverman an Actress from Independent films in the USA. I highly recommend the service of Lost Recovery Masters to everyone who wishes to recover lost money either bitcoin or other cryptocurrencies from these online scammers, wallet hackers, or if you ever sent bitcoins to the wrong wallet address. I was able to recover my lost bitcoins from online swindlers in less than 24 hours after contacting them. They are the best professional hackers out there and I’m truly thankful for their help in recovering all I lost. If you need their service too, here is their contact information.

Email: Support@lostrecoverymasters.com
Website https://lostrecoverymasters.com/
May 30, 2024