Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Võidukurb näitus

Rael Arteli kuraatorinäituse “Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” Tartu Kunstimuuseumis kriitika.

Avaldatud Sirbis 13.02.2014: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/2014-02-13-16-00-09/ Hiljem tõlgiti kunstikriitika blogi poolt Echo Gone Wrong ka inglise keelde: http://www.echogonewrong.com/review-from-estonia/losing-the-battle-but-winning-the-war/

„Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” on Arteli nõrgemaid kuraatorinäitusi, kuid sellele vaatamata meie üks päevakajalisemaid väljapanekuid. Näitus „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” Tartu kunstimuuseumis kuni 9. III, Kuraator Rael Artel, kaaskuraatorid Marika Agu, Mare Joonsalu ja Hanna-Liis Kont.

„Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” on saanud meedias terava tähelepanu osaliseks. Enamasti on avaldatud üldisi pateetilisi seisukohti, mis vastavad pigem küsimusele „Kas me sellist eesti kunsti tahtsimegi?”. Suhtlusmeedia erialases diskussioonis on kasutatud lausa mõistet „positsioonidevaheline kaevikusõda”. Näitus ise, rääkimata teostest, on jäänud tagaplaanile.
Piret Karro on kommenteerinud Postimehes: „Näitusel valitseb professionaalne õhkkond, mida levitavad nii hiilgavalt lahendatud teosed kui kuraatori nähtav julgus.”1 Mis puudutab julgust, siis loomulikult, see on Rael Arteli puhul elementaarne, aga „professionaalsusega” ei ole nõus. Väljapanek logiseb nii vormilt (näitusetehniliselt) kui sisult (kuraatoritöölt). See ei üllata, sest kuraator on tõdenud kataloogi eessõnas, et kunstimuuseumi direktorina tööle asudes unistas ta naiivselt kogudesse sukeldumisest, näituseideede genereerimisest, igas suunas koostööprojektide algatamisest, kuid „proportsioon olme ja ulme vahel kujunes 99% osas A4-paberite ja 1% osas kunsti kasuks”.2 Katastroofiline tõdemus, vaevalt et ükski normaalne inimene tahaks niiviisi kunstimuuseumi juhtida.

Artel kui lavastaja, kunstnikud kui marionetid
Näituse põhiline nõrkus on, et Artel ei ole sellesse suhtunud mitte kuraatori, vaid lavastajana: kunstnikele-näitlejatele on stsenaariumi järgi sõnad suhu pandud. Kuraatorina on Artelit iseloomustanud eriomane võime anda igale teosele iseseisev, nii-öelda kultuurilise plahvatuse roll. Seekord aga mitte. Näiteks on sel väljapanekul muidu nii mahlakalt tegutsev Flo Kasearu korranud kuivalt oma majamuuseumis läbi mängitud hirme (seejuures mõjuvad fondijääkidest kokku klopsitud raamid kui mitte diletantlikult, siis nunnult), Jaanus Samma on esitanud taas barokse misanstseeni, Kristi Kongi on kopeerinud oma Haapsalu limonaaditehase maaliinstallatsiooni, Tartu tänavakunstnikud on teinud Tammsaare ning Koidula näol klassikalist Kompanii uulitsa värki.
Öeldakse, et bluusikitarristid mängivad kolme akordi tuhandepealisele publikule, džässikitarristide puhul on vahekord aga vastupidine. Muuseumis grafiti kordusi vaadates tekib samasugune efekt: tundub, et linnaruumis tuhandetele vaatajatele mõeldud nupukad monokroomsed šabloonid on asendatud kakofoonilise värvimere ja piltlikult öeldes kolme silmapaariga. Kordustele toetuva näituse on võtnud kokku Jevgeni Zolotko ruumiinstallatsioon, kus, nagu ikka, on kunstnik süngelt, aga intellektuaalselt „tõmmanud” vaataja juhtmed kokku. Eesti kunstnikest mõjub „kuraatori­süžees” põneva kõrvalosalisena Jaan Toomik oma videoga „Teekond São Paulosse”.
Mis see nüüd tähendab? Kas muuseu­mi n-ö peedistava semioosi (museoosi?) ohver Artel on valinud teosed kunstnike potentsiaalse muuseumikogusse kuulumise järgi? Eksponaadid on iseseisvatena ju tähendusest tiined, nii mõnigi on suurepärane, kuid ad hoc kunstina mõjuvad kahvatult, moodustades kohmitsetud terviku.
On sümpaatne, et rahvusvahelise taustaga, vaatajale veel tundmatute kunstnike teosed mõjuvad näitusele rikastavalt. Johanna Billingi ja Cyprien Gaillard’i otsustamisest kõnelevad videod mõjuvad näituse viimases ruumis sootuks omaette näitusena. Need on ümbruskonda ehtraelilikult kontekstualiseeritud ja moodustavad kogu näituse parima osa.

Nauditav visuaalse identiteedi arengu ruum
See-eest on põhjalikult nauditav muuseumi visuaalse identiteedi arengut käsitlev ruum (kuraator Hanna-Liis Kont), kus viimase poolsajandi näituste plakatite ja trükiste taustal on nõnda stiilipuhtalt toodud välja Kaljo Põllu teened siinse graafilise disaini ees. Sajaprotsendiline museoloogiline õnnestumine, mis annab kogu näitusele tihedama tähenduse.
Mare Joonsalu kureeritud „Millised on need teosed, milleta ei saa elada?” mõjub kohmakalt. Muuseumijuht Artel on kogude eest vastutava alluva, peavarahoidja Joonsalu ruumiliselt nõnda täbarasse patiseisu jätnud, surunud sellega seoses klassika vaeslapse rolli. Üksteise otsa laotud kullafond mõjub raskesti dešifreeritava giidi tõttu lihtsalt üleliigsena. Seda on paslik võrrelda Kumu nn skulptuuride ruumiga (Villu Jaanisoo installatsioon „Kajakas”), kus ebalineaarse väljapaneku juures tuleb välja eneseiroonia kunstimuuseumi traditsioonilise esitlustehnika üle. Artel võinuks äparduse ära hoida, jättes Eesti modernismi kas täiesti kõrvale, kureerides selle tervikut silmas pidades ise (ei kahtle positiivses tulemuses) või nõudes kolleegilt teravamat valikut. Pallaslastele, nende järeltulijatele ja üldse Tartu vaimule tuleks tapeedistamise asemel nende endi huvides otsida rollivahetuse võimalust. Loodetavasti pakub seda eelolev näitus „Kunstnikud kogudes”.
See on Arteli viimaste aastate kuraatorinäitustest üks nõrgemaid, kuid sellele vaatamata tema enda „Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau” järel meie üks päevakajalisemaid kunstinäitusi. Arteli näituste intensiivsus ja tema oskus avalikkust mobiliseerida on fenomenaalne. Sellele mõeldes ei jää kolleegidel muud üle kui tema väidetavalt vastuoluline juhtimisstiil üldsuse hüvangu nimel alla neelata.
Näitusega kaasnenud skandaal ja Arteli näidispoomine on kultuuriloolise tõsiasja õpikunäide: väidetavad reeturid, teisitimõtlejad, (kontr)revolutsionäärid saadetakse teise ilma kuulujuttude, mitte faktide põhjal. Kuna jutt käib riigist, kus president annab sajast kultuuripreemiast kolmveerandi jagu meestele, siis käibivad süüdistustena ka kahtlased afäärid muusadega (meestemaailm, eks ole) ja üleüldse nõiakunst. Ilma irooniata. Mis puudutab aga Arteli vastu suunatud avaliku kirja autoreid, siis on nemad iseäranis ohtlikud, sest neilt on illusioonid ära võetud.

1 Piret Karro, Artel aktsioonis: julge näitus, mis küsib elulisi küsimusi. – Postimees 7. II 2014.
2 Kas me sellist muuseumi tahtsimegi. Tartu Kunstimuuseum, 2014, lk 3.


Previous
Koht, mille järgi seada oma mõtted ja kuhu peab kindlasti minema
Next
Kõrgkoolide kunstigaleriid paluvad tähelepanu! 

Add a comment

Email again: