Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Vestlusi Grigori Lotmaniga

Müürilehes (Talv 2009, 8) avaldatud vestlus hea ja olulise sõbra kunstnik Grigori Lotmaniga. Grigori on maailmakuulsa semiootiku Juri Lotmani poeg, Aleksei ja Mihhaili vend. Leitav ka siit: https://issuu.com/genklubi/docs/m__rileht_8/1

Maarja M. palus mul Grigoriga intervjuu teha. Alguses ütlesin ära. Kuna Internetis juba on üks intervjuu Grigoriga. Grigoril on tollaste küsimuste vastused tänaseni selgelt peas. Enese tee leidnud inimesena sööb ta ärgates sama hea maitsega hommikusööki kui kümme aastat siis ja vastab küsimustele kunstnikust ja kompositsioonist samas ladususes kui dekaadivõrra armsat aega hiljem.

 

Minu nimi on Gregor, kirjutan Grigori papsi veesilma all lõputööd eesti skulptuurist. Grigoriga tutvusime kunagi keskuses “Athena” (kus mujal!?) Fassbinderi "Berlin Alexanderplatzi" vaadates. Läksime filmi vaheajal Peeter T. ja Ingel U. ja Grigoriga Gruusia saatkonda tarhunni-teed jooma, kus saime teada, et Grigori on filmi juba aastaid tagasi Pro Siebenilt näinud. Hiljem vahetasime huviarvamusi Sun Ra ja muu kohta, kuulasime Kadriorus DDT kontserti ja kombineerisime Kultuuritehases loovuse arendamise klubi nimega "Õndsak".

 

Kirjutan meie mitmed-setmed jutuajamised ülesse nii nagu need alati ühe jutuna võiksid esineda ja katkeda.

 

G: Õppisid kunagi Moskvas, kuidas Sulle see linn meeldis?

 

G: Moskvasse läksin peale Tartu Kunstikooli lõpetamist, olin seal kaks aastat. Kas oli 79-80.. Õppisin ettevalmistuskursustel Polügraafia Instituudis. Tahtsin edaspidi õppida raamatuillustratsiooni. Ei saa ütelda, et oleksin suur Moskva fänn. Elasin seal ühe ohvitseri juures, ühes väga kõrges majas, 26. korrusel - rõdul olles oli tunda, kuidas maja kõigub. Hea oli aga see, et sai täitsa ilusti Svobodat kuulata. Küllap siis segajad nii kõrgele ei ulatunud! Siis kuulsin esimest korda, kuidas Sergei Dovlatov oma "Kohvrit" ette luges. Sa ju oled kuulnud temast? Töötas Tallinnaski ajakirjanikuna. Svobodast kuulsin ka Aleksander Galitši viimaseid saateid. Väga huvitav laulik, suri õnnetult Pariisis, oli nii filmi- kui teatrilavastaja.

 

G: Kellega Sa Moskvas suhtlesid?

 

G: Algul elasin ühikas. Patrice Lumumba-nimelises ühikas. Lumumba oli kommunist Kongost, võid aimata, milline seltskond seal koos oli.. Minusse oli armunud seal üks Vietnami preili. Temaga oli meil, võib öelda, et romaan, kuigi ta teadis, et me kunagi ei abiellu.. Igal juhul lõpetas ta hiljem instituudi ja töötas edasi kunstnikuna. Loodan, et ta on õnnelikult abielus. Ta oli ju pärit Vietnami lõunaosast.

 

G: Oled suur rokkmuusika asjatundja.. Kust see alguse sai?

 

G: Rokkmuusikani jõudsin kunstikooli päevil. Kuulasin juba enne palju jazzi ja kunstikoolis tegime bändi. Mängisime ka Zeppelini lugusid. Nad on ju lähedased jazzile. Jimmy Page'i soolofragmendid, Robert Planti vokaalid (bluusist ju, mis on üks jazzi allosi). Zeppelin oli põrandaalune. Jazziasi oli ka absoluutselt keelatud.

Sun Ra juurde jõudsin juhuslikult tänu Helar Heinile. Oma 20 aastat tagasi. Sun Ra on absoluutselt fantastiline igas mõttes. Geniaalne helilooja. Ekstraordinaarne pillimees. Peaaegu et renessansiinimene. Inimene või Jumal, sest Saturni pealt ta ju tuli! Ja jumalana mitte Zeus, vaid Apollon. Aga Apollon on muidugi natuke jõhker mõnikord..Sun Ra muusika on tõesti väga mõjuv, säärane väga suur inspiratsiooni-looja, et võtaks ka ise pilli kätte ja mängiks kaasa.

 

G: Tahtsid kunagi allveearheoloogiat õppima minna..

 

G: See oli õudselt ammu. Olin innukas ajaloo õppija, võtsin osa olümpiaadidest. Mind eriti huvitas antiik, aga ka varajane renessanss ja gooti kunst. Klassitsism huvitas mind vähem. Käisin väljakaevamisi vaatamas Toomemäel Tähetorni vastas ja.. ühel päeval kui lugesin allveearheoloogiast, hakkas see meeldivalt painama. Nõukogude Liidus sai allveearheoloogiks õppida vaid Odessas Ajaloo-ja Arheoloogia Instituudis. Mina tahtsin juba minna akvalangistide kursustele ja.. siis selgus absurd. Odessas moodustasid suurema osa elanikkonnast juudid, ometigi ülikooli võeti neist imevähesed. Oli arusaadav, et ei saa sisse sinna. See pani mulle suure põntsu. Sealt õieti jõudsingi kunsti juurde - iga mees on võimeline kunsti õppima..

Lapsepõlves pidi minust saama aga viiuldaja. Aga muusikaga läks mul viletsalt. Olin andekas, aga laisk. Ei viitsinud solfedžot õppida. Papsile see ei meeldinud ja ta lõpetas ta mu viiuli elutee päris nukralt [jätsin üksikasjad välja vms G.T]. Nõnda jäigi viiuldaja elukutse omandamine katki. Nüüd mängin küll kitarri ja flööti.

 

G: Grigori, mis Sa praegusest Tartust arvad?

 

G: Kunstimaailm areneb. Peale on kasvanud kunstilembeline põlvkond. Loodan, et minulgi on siin osa. Tartu on alati eesrindlik olnud. Isegi kommunismi ajal oli Tartu vaim väga "progressiivne". Igasugused vastuliikumised on siin ikka tugevad olnud - Johnny B. Isotamm, Enn Tarto, muinsuskaitseliikumine, või Dudajevgi Tartu lennuväljal.

Üldiselt on Tartus praegu kõik positiivselt. Mulle väga meeldib näiteks kultuuritehas. Loodan, et meie klubi ka edasi tegutseb. Need, kes käisid, pole ju pettunud?

Ja tudengiteater tegutseb väga jõudsalt. Eriti tooks välja Mehis Heinsaare "Harmsi", kuigi lavastuses oli päris elule palju vastukäivusi!

 

G: Sinu töödest moodustavad suurema osa portreed..

 

Seda rääkisin ka selles varasemas intervjuus. Respekteerin inimesi. Hindan väga inimeste avatust n-ö erinevate kultuuride suhtes, hindan avatust teadmiste, õppimise ja kunstivaldkonna suhtes. Nii olengi portreteerinud palju inimesi, ka mitmeid vaimuhiiglasi, näiteks Villem Ernitsat. Nõukogude ajal ka müüsin oma töid. Hiljem ei ole seda teinud, kui üks inglise metseen välja arvata. Ta ostis mult Sun Raga seotud töid.

Olen ka kinkinud palju töid. Viimati kinkisin kaks papsi portreed. Ühe Ülikooli raamatukogule (maalil paps ühel filmikonverentsil). Teise pildi kinkisin vene kirjanduse kateedrile. Paps nägi seda tööd ka elusast peast. Talle meenutas see üht Munchi maali, mida ta oli ka ise näinud. Ütles, et tabasin sellega kõige täpsemalt tema iseloomu..

 

G: Kes on Sinu õpetajad olnud?

 

G: Enne Kunstikooli oli õpetajaks väga andekas kunstnik Jüri Marran. Mu vend Mihhail viis mind tema juurde peale keskkooli lõppu ja Marran oli suuresti see, kes mind hädast välja aitas [Odessa Instituudist eemale jäämise traagika – G.T]. Teine tähtis õpetaja oli samuti väga andekas mees, luuletaja ja kunstnik Juri Lekomtsev. Ta suri väga noorelt, 55-aastaselt.. Naine elab veel Moskvas. Oli vapper inimene, kunstnikuna esktrovert, elas kõik välja, muidugi oma töös. Suhtus suure poolehoiuga mu papsi, temaga kohtusingi peale üht Kääriku suvekooli. Lekomtsev illustreeris Nõukogude-maal esimesena Tolkieni raamatuid..

Kunstikooli aegu meeldis mulle väga Alfred Kongo, kes oli mu teoste suur hindaja. Olin tollal kohutav marakratt, tegin kunstiõpilasele omaseid lollusi, mängisin bändis, jäin täis peaga vahele..Aga Alfred Kongo kutsus mind ikka ainult eesnime pidi. Ülejäänud õpetajad ja õpilased ütlesid kõik Lotman. Lõpetamise aegu ütles ta mulle irooniliselt, et minu puhul ületab küll kvantiteet kvaliteedi (esitasin lõpetamiseks oma sadakond tööd), kuid lisas, et oleks väga kurb, kui ma peaksin kunstist loobuma. Et muu tööga ma ei saakski hakkama, vaid pean kindlasti kunstiga tegelema.. Õpetajana on tähtis ka Albert Anni, omapärane mees, kes kuulus rohkem klassikalisse koolkonda. (Alfred Kongo oli temale vastupidiselt vaba ja ikkagist Pallasest, küllap seepärast talle minu tööd nõnda meeldisid). Aga Anni nägi ja õpetas meile raudset kompositsiooni. Olin väga õnnelik, kui ta aastakümneid hiljem mu näitusel käis ja ütles, et see talle mõju avaldas, et mu kompositsioon on paigas nagu jaapani maalil.

 

G: Mis siis on kompositsiooni puhul see peamine?

 

G: Mina õpetan, kuidas tühjust kujutada. Kui tühjus on paigas, siis asjad lähevad paika.

Maailma mastaabis on mu kauaaegne lemmik olnud Toulouse-Lautrec. Sealt tuleb kaudselt ka huvi idamaade vastu. Ka Degas mulle meeldib, kuigi ta on kunstnikuna veidi kahtlasem. Muide, kui Vanemuises dekoreerijana/lavatöölisena töötasin, siis käisin ka balletiklassis baleriine joonistamas..

 

G: Aga Sinu vanemad..

 

G: Kui ma intelligentne inimene olen, siis seda tänu oma vanematele ja ümbrusele, milles üles kasvanud olen. Tänu papsile jõudsin lähedale filmimaailmale, väga noorelt olin ära näinud juba kogu Chaplini, aga ka Lumière'ide filmid. Papsi tutvuste kaudu sai arendatud ka minu kunstiline vaade elule. Paps oli osav karikaturist, tema karikatuurid rääkisid muidugi juutidele tüüpilisest enesekriitikast ja huumorimeelest..

Muusika kohalt mõjus ta mulle pigem vastupidiselt. Lapsena kuulasin väga palju Beethovenit, kelle muusika tänasel päeval mõjub pigem pisut triviaalsena.

Ema oli mul kuulus sümbolismi-uurija. Temalt pärineb minu süvendatud huvi sümbolismi vastu. Kodus oli meil aga suhteliselt vaba kasvatus. Oli ka guvernant, ta oli rootsi päritolu.. Ma õppisin ju algul venekeelses koolis, Pauluse kiriku kõrval, oli see Puškini lütseum? Paps õppis tollal eesti keelt Johannes Aaviku õpiku järgi. Küsisin, miks, et see on ju palju raskem, kui ülejäänud õpikud. Ta vastas, et aga miks peab inimene kergema vastupanu teed minema?

 

 

 

 

 

 


Previous
Kujutledes uusi "institutsioneerimise" viise
Next
Tartu maraton väärib põnevat mälestusmärki

Add a comment

Email again: