Sisearhitektuuri teejuhid

Väino Tamm ja Aulo Padar olid mitmekümne aasta jooksul avaliku ruumi ja hea maitse kujundajad. Nende käekirja järgi valmisid hilissotsialistliku tarbimiskultuuri ihaobjektid.

Näitus „Väino Tamm 90“ disaini- ja arhitektuurigaleriis kuni 28. XI 2020. Kuraator Karen Jagodin, sisekujundaja Taso Mähar, graafilised disainerid Kadri-Maria Mitt ja Marje Kask, animaator Eerik Kändler.

Näitus „Sisearhitekt Aulo Padar. Märgilised interjöörid“ arhitektuurimuuseumis kuni 4. IV 2021. Näituse kuraatorid Grete Veskiväli ja Kadi Karmann, kujundajad Ahti Grünberg, Ardo Hiiuväin ja Tõnu Kalpus, töörühma kuulusid Maarja Varkki, Merje Karu, Sille Pihlak ja Irene Randrüüt. Kataloogi koostajad Karen Jagodin ja Sille Pihlak, filmi režissöör Maris Kerge.

Aasta lõpus avati sisearhitektide Väino Tamme ja Aulo Padari juubelinäitused. Ehkki mõlemad kuuluvad ruumikujundajate tippu, siis vahest Tamm on üldsusele partnerluse kaudu Vello Asiga tuntum. Padari nimi võib meedias olla vähem figureerinud, kuid tema (osalusel) kujundatud interjööridega on paljudel olnud isiklik kokkupuude. Novembri lõpus suletud Tamme näitus arhitektuuri- ja disainigaleriis oli galerii formaadile omaselt etüüdlik, keskendus ühele hoonele – 1957. aastal vanematele projekteeritud eramule Aegviidus. Kuni aprillini avatud Padari näituse puhul on tegemist mahukama ülevaatenäitusega. Tunnetuslikult eristab näituseid see, et kui Padari retrospektiiv on sündinud rohujuure tasandilt ja initsiaatorid olid endised tudengid, kes oma õpetajat hellitavalt vanaisaks kutsuvad, siis Tamme ekspositsioon valmis n-ö ülalt alla ehk sisearhitektide liidu algatusel. Õieti selline hierarhiline vahetegemine ei pea paika, sest paljuski on tegemist ühe ring- või õigemini koolkonnaga ja pealegi kattuvad kohati ka korraldajad.

Ühendavaks lüliks on arhitektuuriajaloolane Karen Jagodin, ta on Tamme näituse kuraator ja Sille Pihlaku kõrval Padari kataloogi koostaja. Jagodin väärib oma pikaajalise panuse eest (sise)arhitektuuri tutvustamisel tunnustust, sest peale Tamme ja Asi loomingu uurimise on ta toimetanud ja koostanud veel ligi kümme arhitektuuriraamatut ja kureerinud paljude teiste väljapanekute kõrval ka 2012. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni „100 maja“. Sille Pihlak, kes äsja kunstiakadeemias oma doktoritöö kaitses, on Aulo Padari endine üliõpilane, samuti kogemustega kuraator ja arhitektuurimõtte arendaja.

On tähelepanuväärne, kuidas sisearhitektuuri on viimastel aastatel kasvavas tempos historiseeritud ja kuidas see on seeläbi distsipliinina arenenud ja etableerutud. Jagodini 2007. aastal koostatud kataloog „Tamm ja Asi“ oli üks esimesi tõsisemaid uurimistöid sellel alal. Seejärel on ilmunud Krista Kodrese ülevaatlik artikkel kujunduskunstist kogumikus „Kadunud kaheksakümnendad“ (2010), samal aastal toimus Leila Pärtelpoja näitus arhitektuurimuuseumis, tarbekunsti- ja disainimuuseumis (ETDM) on „Klassikute“ sarjas esitletud Mait Summatavetit (2013) ning Helle ja Taevo Gansi (2017), 2016. aastal korraldas EKA sisearhitektuuri osakond Carl-Dag Lige kureerimisel arhitektuurimuuseumis näituse eriala (hariduse) ajaloost, ESLi initsiatiivil on arhitektuurimuuseumis toimunud näitus Eesti linnakodudest, eriala õpetamise 80. aastapäeva tähistanud Karin Pauluse koostatud näitus EKA galeriis (2018) ning Harry Liivranna, Lilian Sokolova ja Katrin Tammsaare kureeritud toolidisaini ajalugu vaagiv näitus „Toolilugu“ ERMis (2019). Hiljuti koostasid Uudo Umbergi, Aate-Heli Õuna ja Aet Maasiku loomingu ülevaated sisearhitektid Taimi Soo ja Irena Timusk. Vahest kõige põhjalikumalt on eriala ja sellele lähedal seisvate distsipliinide põrkumist 1980. aastate kunstikultuuri näitel lahanud Jüri Kermiku näitus „Uus vaev“ ETDMis (2018).

Ehkki Triin Ojari tõdeb viimati mainitud näituse kataloogis, et „distsipliini iseväärtustest“ kirjutajate ring pole kuigi lai, siis lähiaastatel elavnenud erialase mõttevahetuse toel loodan, et kunstiteadlaste kõrval hakkavad sisearhitektuuri suundumusi ja ajalugu lahti kirjutama ka erialaspetsialistid ise. Tööd igal juhul jagub, sest monograafiat ootavad kuue- ja seitsmekümnendate põlvkonna autorid nagu Ülo Sirp, Teno Velbri, Leo Leesaar, Juta Lember, Ivi-Els Schneider, Sirje Uusbek ja Malle Agabuš, rääkimata paljudest kaheksakümnendatel esile kerkinud korüfeedest, kes väärivad nn mid-career show’sid. Saab olema põnev jälgida, milliseid valikuid noorem põlvkond langetab oma eriala ajaloo vahendamisel, institutsionaliseerimisel ja kanoniseerimisel. Vähemalt senimaani on ajaloostamine keskendunud „vanaisadele“, kuid eks see nii kipub olema, et iga uut põlvkonda huvitavad ennekõike üle-eelmine generatsioon, stiil, suundumus või ajastu.

Tamm ja Padar

Alustuseks mõne sõnaga Tamme näitusest, mille keskmes oli vanematele mõeldud maja. Tegemist on mitme­tasandilise ilusa kujundiga, sest läbi 60 aasta on see muutumatuna püsinud eluase olnud kohtumispaigaks mitte ainult sisearhitektidest perele, vaid ka kolleegide ringile. Näitusel esitletakse üht ehitist kui magnetilist sümbolit, mis sünnib sisearhitekti kui demiurgi sirgjoonelise joonestustöö kaudu. Seda metafoori vahendab näitusel graafiliselt väljapeetud animatsioon. Seejärel vallandab valmis maja ruumilise semioosi, mis toob kaasa palava erialase arengu ja isegi koolkonna kujunemise. Viimast mõtet väljendavad näitusel eksponeeritud „Tamme kooli“ järglaste hommage’id, kus paari hea sõnaga meenutatakse Tamme õpetussõnu. Näituse üldmulje on esteetiline ja haritud, kuid selle formaalse elegantsi tagant ei paista välja elu ennast oma tegemiste, õnne ja õnnetuse või lihtsalt inimestega. Milline oli alevielu oma aiamaaga moodsas majas hilisnõukogude Aegviidus? Mida arvasid Tammede elamisest naabrid? Milline inimene oli Väino Tamm, kel ühena vähestest õnnestus Nõukogude ajal Soomes stažeerida? Ju oli õigustatud selline delikaatselt perekonnaalbumit paotav näituseformaat, kuigi põnevam oleks näha ka interpretatsioone, mis näiteks toetuvad rohkem suulisele ajaloole ja sõeluvad läbi elus juhtunu.

Aulo Padar Rapla KEKi peahoone (1977, arhitekt Toomas Rein) aknal. Hoone sisemuse eest pälvis Padar 1977. aasta sisekujunduse aastapreemia. Päär Keedus

Aulo Padar sündis 1940. aastal Tartumaal. Kui ta oli üheksane, küüditati talupidajast isa Siberisse. Järgeval kahel aastal varjus Aulo koos emaga mitmel pool, kuni 1951. aastal Võrumaal paikseks jäädi. Sellise hulkumiskogemuse psühholoogilist mõju ei suuda ma ette kujutada. Tema ema võime kõigest hoolimata kodutunnet hoida väärib austust ja mulle tundub, et see võib olla üks võti Padari avaliku ruumi projektide mõistmiseks ja hindamiseks. Öeldakse ju, et see, kes väärtustab oma kodu, oskab väärtustada ka avalikku ruumi.

Keskkooliajal kibeles Padar ERKIsse maali õppima, kuid ei saanud sisse ja läks aasta hiljem ruumikujunduse peale. Õppejõududeks olid siis Edgar Johan Kuusik, Edgar Velbri ning Padarist kümmekond aastat vanemad Leila Pärtelpoeg, Tamm ja Asi. Mõni aasta pärast lõpetamist 1968. aastal hakkas Padar isegi õpetama. Tandem on sisearhitektuuri õppe juures olnud aktiivne kuni viimaste aastateni ning on seeläbi vorminud ühtse koolkonna kujunemist nii tehniliste ootuste, modernistliku käekirja kui ka kollegiaalse siseringi loomise kaudu.

ERKI lõpetamise järel oli Padaril õnne, et sai õige pea EKE Projektis tööd alustada ja teostada end üheskoos arhitekt Toomas Reinuga suurobjektidel nagu Linda kolhoosi ja Rapla KEKi peahoone ning arhitekt Peep Jänese ja teiste kolleegidega tähtehitiste nagu Tallinna olümpiapurjespordikeskus, projekteerijate maja, valuutakauplus Turist ning paberile jäänud Tallinna uue ooperi- ja balletiteatri kallal. Koostöös Kirsti Laanemaaga valmis Raine Karbi ja Mati Raigna projekteeritud poliitharidusmaja sisekujundus. Nende interjööride ruumimõju loomisele aitas kaasa arhitekti ja sisearhitekti vaheline ladus, juba varases etapis alanud tihe koostöö. Ajastu esindusarhitektuurile – ja majanduslikule konjunktuurile – omaselt kujundas sisearhitekt ise nii valgustid, sisustusdetailid kui ka mööbli.

Padar on oma loomingus armastanud alvaraaltolikult voolavaid ruume ja efekti, kui läbi maja on võimalikult palju näha. Valgust on aidanud suunata ehedate materjalide eelistamine. Mitme kujunduse puhul on ta aluseks võtnud mõne hoonele eriomase detaili, näiteks kaheksatahuka Rapla KEKis, millest reeglipärase kordusega on loonud kordumatu ruumimulje. Sellist konstruktivistlikku žesti võib pidada osutuseks sajandi alguse avangardi eeskujudele. Kui eesti visuaalkunsti neoavangard on pigem irooniline – à la Leonhard Lapini „Antiinternatsionaali monument – Eeslitall“ –, siis Raplast õhkab ausat geomeetrilist utoopiat.

Kokkuvõttes joonistub Padari tööde põhjal välja loojakreedo, mis väärtustab inimeste vajaduste mõistmist, nende liikumist, ruumi loogilisust, arhitektuuri ja sisearhitektuuri orgaanilist sidet, tehnilist nõudlikkust ja n-ö oma kambaga töötamist. See tähendab, et eeskujuliku sisearhitektuuri ja üldse ruumikultuuri keskmes on usaldus – seda nii projekteerija, inseneri, kujundaja, tellija kui ka kasutaja vahel. Seepärast peab sisearhitekt olema hea inimesetundja – õppejõuna aga valmis ennast kui inimest avama.

Suunanäitajad

Arhitektuuriblogi Dezeen avaldas hiljuti möödunud aasta sisekujunduse suunanäitajate esikümne, kuhu muu hulgas kuuluvad ruumi jagavad kardinad, seinamaalid, viiruste eest kaitsvad ruumilahendused, OSB-plaatide töötlemata kasutamine ja rustikaalsus (innustatuna pandeemia eest maale põgenemisest). Sellega seoses märkasin, et nii Tamm kui Padar on oma interjöörides monumentaalmaalist hoidunud. Omal ajal ujusid nad sellega vastuvoolu. Popid kardinad viivad see-eest mõtted lükandseintele, mida Padar on kiindunult kasutanud. Ent kui mõelda väljaspool ühe hooaja trende, siis võib öelda, et suures plaanis olid mõlemad mehed mitmekümne aasta jooksul äärmiselt mõjukad avaliku ruumi ja hea maitse kujundajad. Nende käekirja järgi valmisid hilissotsialistliku tarbimiskultuuri ihaobjektid.

Sotskolonialismi teoreetilisest vaatevinklist kinnistasid ka kõige radikaalsemad, või vastupidi, rahvuslikumad ettevõtmised oma hübriidsel kombel emamaa kultuurikoode, põlistades seeläbi tahtmatult okupatsiooni. Mõistagi tuli isiklikult keeruliste olukordadega kohaneda ka ehitussektoris tegutsevatel loojatel. Minu arust on näiteks kaunis pöörane, kuidas poliitharidusmaja ehitamiseks hangiti „vana hea“ koloniaalpraktika kohaselt marmor kusagilt kaugelt Siberist, kust vaevalt et keegi põlisrahvastelt selleks luba oli küsinud. Igal juhul sündisid kaheksakümnendatel sarnaselt poliitharidusmajaga hämmastavate interjööridega üleelusuurused kultuuriasutused, nt linnahall Kalarannas, kuid neid kerkis ka Viljandis, Paides ja Põlvas, pakkudes lääne tarbimiseeskujudest innustunud elanikele stagneeruva majanduse kiuste, kui mitte just asjade, siis vähemalt kultuuritarbimise võimalusi. Ehkki elu ja linnapilt Tallinna kesklinnas meenutas rohkem Tarkovski „Stalkeri“ avakaadreid, mis olidki ju stseenid elust enesest, siis Tamm ja Padar osalesid imaginaarse maailma loomisel, mida õieti ei olnud. Või siiski oli? Minul ei õnnestunud kahjuks enne muuseumi kahenädalast lukkupanekut näha Maris Kerge portreefilmi Padarist, aga usun, et just selline isiklik käsitlus avab sellisel juhul palju uksi.

Arhitektuuri- ja disainigalerii näitus „Väino Tamm 90“ oli galerii formaadile omaselt etüüdlik, keskendus ühele hoonele – 1957. aastal vanematele projekteeritud eramule Aegviidus. Jüri Seljamaa

Padari näituselt jäi silma, et kuigi arvuliselt on ta rohkem teostanud projekte pärast 1991. aastat, siis käsitlemist leiavad vaid Estonia teatrihoone ja kultuurimaja Kannel rekonstrueerimisprojekt. Mis seal salata, üheksakümnendate ja saati nullindate historiseerimiseks ei ole me veel valmis. Ingrid Ruudi hiljuti kaitstud doktoritööd „Ruumiline interreegnum. Muutused Eesti arhitektuuris ja kunstis 1986–1994“ võib selles osas pidada murdeliseks ja nagu tema oponent Vladimir Kulić kaitsmisel kiitis, on see teedrajav terves maailmas. Võib-olla kolme-nelja aasta pärast hakkab rohkem ilmuma selle perioodi kohta käivaid uuringuid. Sellega seoses on kahju, et kui nõukogudeaegseid ruumikooslusi on natukenegi säilinud, siis üheksakümnendate interjööride eluiga ületas harva kümnendi piiri. Näis, kuidas hakatakse kontseptualiseerima selliseid Padari kujundustöid nagu NMKÜ kirik Tallinna olümpiapurjespordikeskuses, ASi Lukoil presidendi Vagit Alekperovi esinduskorter Moskvas, Vozroždenija pank Volokolamskis või Valga-Valka piiripunkt.

Arhitektuuriturism

Ruumide hävimise puhul kerkib ikka ja jälle küsimus, kui pikk on ühe maja või interjööri eluiga. 70 aastat arhitektina töötanud Frank Lloyd Wright oli oma eluajal tunnistajaks pea poolesaja enda projekteeritud hoone hävimisele. Õnneks jõudis ta ära oodata aja, mil tema pärandit hakati laialdaselt väärtustama. 1950. aastatel kujunesid tema projekteeritud eramud lausa moekaubaks. Neid osteti, et need siis iseseisvalt renoveerida ning seejärel müüa või kinkida vastavatele sihtasutustele. Pärast Wrighti surma pärandas näiteks Edgar Kaufmann jun oma isa projekteeritud Fallingwateri-nimelise maja koos 200 hektari suuruse krundi ning poole miljoni dollari suuruse „algkapitaliga“ Lääne-Pennsylvania muinsuskaitseametile. Pärast seda, kui New Yorgist neljatunnise autosõidu kaugusel asuva Fallingwateri uksed 1963. aastal külastajatele avati, on seda külastanud miljonid arhitektuurihuvilised. Ju on selliste pretsedentide loomiseks vaja üleüldist jõukust, kultuuripatronaaži traditsiooni, maksusoodustusi, missioonitundlikkust, rahvuslikku uhkust (American exceptionalism) ja veel mitut sorti x-faktoreid. Aga unistada ju võib. Mis oleks, kui sellestsamast Aegviidu majast või hoopis Vello Asi kodumajast Meriväljal kujundataks ruumigurmaanide külastuskeskus?

Ega see kultuuripärandi haldamine omanikule kerge ei ole. Võib-olla oli ka Kaufmanni perel lihtsam oma pärl avalikkusele üle anda kui harjuda vägisi õue tungivate turistidega. Mäletan, kuidas ühel kunstiteaduse osakonna suvepraktikal Põhja-Lätis ronis paarkümmend tudengit ja õppejõudu Pabaži külakeses üle eravalduse aia, et n-ö oma silmaga näha ja käega katsuda arhitekt Modris Ģelzise 1959. aasta suvilat, mida peetakse sõjajärgse läti modernismi esimeseks linnukeseks. Kui ma sügisel Narva datšade vahel seiklesin, põrkasin muigamisi sealses Veneetsias kokku ränduritega, kes olid samuti varustatud Madis Tuuderi ja Karin Pauluse vaimustava Narva reisijuhiga. Andres Kure ja Mari Laanemetsa kultusliku „Tallinna juhi“ ning epohhiloova „Jalutaja teejuhi“ sarja raamatute asemel orienteeruvad paljud siinsed rändurid juba ammu rohkem nutitelefoni abil, kuid arvan, et nišiteadmiste ja erihuvidega arhitektuurihuvilisi tuleks turgutada entusiastide eestkostel ja asjaosaliste vahendusel koostatud teejuhtidega, mis aitavad regiooni ruumikultuuri eripära esile tuua. Aulo Padari näitusega on meile kahtlemata lisandunud üks selline väga eriline suunanäitaja, mida kataloogina suvel Kobelas endaga kaasas kanda.