Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Õhku kirjutamisest

Arutlus Tetsuo Kondo linnainstallatsiooni "Rada metsas" ainetel, avaldatud Lift11 linnainstallatsioonide festivali kataloogis "Üksteist suvist hetke".




 

 

 

Kui mu süda võib kord saada puhtaks ja lihtsaks nagu lapsel,

ma arvan, et sellest suuremat õnne ei saa olla.

Kitaro Nishida[1]

 

1

Tetsuo Kondo arhitektuuribüroo[2] on tuntud oma efemeersete ehituskunstiteoste poolest. Viimasel Veneetsia arhitektuuribiennaalil võlusid nad publikut võimalusega jalutadada pilvedes siseruumis. Pilvemaastikke ühendas filigraanne rada, samasugune, mis käesoleval sügisel Kadrioru vahtrapuid sidus ja tallinlasi oma lapsesilmi avastama kutsus.

 

2

“Rada metsas” oli oma lihtsusest tulenevalt ilus, tark ja maagiline arhitektuuriline kunstiteos. Oleks tegemist olnud romaaniga, oleks tegemist olnud maagilise realismiga. Teos kutsus inimesi taevasse vaatama ja küsima pilvedelt-puudelt maailma kohta nii, nagu kirjanik Mehis Heinsaar seda teinud on:

 

Ja siis mõtlen ma, miks on see nii? Miks on nii, et inimene ei oska püsida rahus, et ta silmad ei suuda ühtainsat pilve teekondagi üle taeva kaasa teha, ikka tüürib mõte seeaeg mujale, mõnele olmemurele, eluseigale, mälestusele või unistusele. Miks peab inimvaim olevikust ikka välja vajuma, kui ainus igavik, mis meile on antud, on ju siinsamas olevikus, sellessamas tulemises üle suure luha.[3]

 

3

Seoses Tallinna Arhitektuuribiennaaliga (TAB) valiti installatsiooni asukohaks Kadrioru park[4]. Täpsema paigutuse üle otsustasid arhitektid ise kui käisid kevadel kohapeal pargiga tutvumas. Nad sõidutati parki ja nähtu meeldis neile. Eelkõige istus see, et nad ei saanud aru, millal lõppes linn ja algas park. Jaapanis olevat sellised piirid hoopis kontrastsemalt välja toodud[5]. Lisaks veel pargiliste ametiredelite hägusus – tundus, et Kadriorg on tänav, aed, park ja mets ühteaegu. Installatsioon võeti rajada pargi kõige metsalisemasse nurka, sellest ka teose pealkiri – “Rada metsas”.

 

4

Kuhu üks rada Kadrioru metsas viia võib? Kas Rooma? Või Veneetsiasse, kust kuraatorid selle alguse leidsid? Äkki arhitektide koju Jaapanisse? Allakirjutanu jaoks Peterburi, Peeter I juurte juurde.

 

Peeter I kinkis kolmesaja aasta eest oma naisele Katariinale barokklossi ja pani sellega aluse Kadriorule. Kõiges on süüdi kingitus! See kuratlik komme, mis paneb ligimesi teineteist lõputult vastastike pakikestega üle trumpama! Nõiaring, mis on keelitanud Kadrioru kohavaimu laia joont armastama.

 

Kadriorus on elanud tsaarid ja presidendid, Peterburi siniverelised ja kohalikud vaimuaristokraadid, seal asuvad muuseumid ja saatkonnad (ka paavstiriigi oma) ning veel kümned elu säravusega tegelevad institutsioonid. Kadriorg on uhkuse reservuaar muidu tagasihoidlikus linnas. Sütitav maastik, mis julgustab kõrgelennuliselt elama ega salli tühipaljast odavust. Äärmuslik juhtum kogu Eestis, mistõttu mõjus ka “Rada metsas” lihtsa koridori asemel elegantse punase lendava vaibana.

 

5

Geograaf ja looduskaitsebioloog Mart Külvik on kirjutanud toredas raamatus “Park on paradiis looduses ja kunstis” lendavate objektide kohta järgmist:

 

Eesti muinasusundis ei pääsenud hing manalasse, kui surnule polnud ohverdatud. Seepärast tuli surnute hing mälestusohvritega lepitada ja tõrjemaagiliste toimingutega tõkestada nende tee matusepaigalt koju. Selleks sobis mälestusohvrina värviliste lõngade ja paelte puu külge riputamine.”[6]

 

Just sellise puu külge riputatud lõngana mõjus ka “Rada metsas”.

 

6

“Rada metsas” vaimustas oma käänulise kujuga. Mida võiks tähendada keerdude, voluutide, lokkide, spiraalide ja siiruviiruliste labürintide esinemine arhitekti töölaual?

 

Lubage üldistada – tegemist on Le Corbusier’ merekarpidega. Modernse arhitektuuri apologeet oli kirglik meritähtede, rannakivide, surnud meresiilide ja muu kaldale uhutud pahna koguja.[7] Ta mitte ainult ei tassinud neid endale koju ja stuudiosse, vaid pildistas ka rannaliival, hiljem piidles neid aastate viisi ning leidis, et merekarpide vormid on perfektsed ja vastavad kuldlõikele. Le Corbusier’d hõrgutas mõte, et insenerid on võimelised neid suhteid välja arvutama, ning et arhitektidel lasub kohustus need teadmised ehitistele rakendada.

 

1954. aastal valmis Le Corbusier’ sulest Ronchamp’i katedraal, mis ehmatas prantsuse avalikkust, kes ei mõistnud, miks üks radikaalne funktsionalist sedavõrd ebaratsionaalse maja projekteeris. Osava suhtekorraldajana naljatles Le Corbusier, et hoone heiastus talle merekarpi uurides. Üldsus leppis anekdoodi mitmetähenduslikkusega, kuid tähelepanuta jäeti kõige olulisem - Le Corbusier, hullumeelsete elamismasinate looja[8], aga ka edev ja ennast armastav mees, ei tahtnud modernismi allakäiguteel naerualuseks jääda. Ta pööras kavalalt selja valgete kastide hingetusele ja kõneles ühtäkki sellest, kuidas modernne arhitektuur peab orgaaniliselt välja tooma looduse mõõdud ja realiseerima neid nii, et inimestel oleks oma kodudes niisama mugav elada nagu mereelukal oma karpidess.

 

7

Kondo rõhutas allakirjutanule antud intervjuus sarnaselt Le Corbusier’le, et “Raja metsas” alguseks on keerd, mis on looduse arhetüüpne vorm, õigupoolest looduses polegi ebaloomulikult sirgeid jooni. Järeldagem, et Kondo ei ole modernist, vaid orgaanilist, intuitiivset ehituskunsti viljeleva arhitektiga. Kuid suhe modernismi ja postmodernismi vahele on pigem poeetiline kui vääramatu. Ka “Rada metsas” asub sellises kahetises poeetilisuses.

 

Ühelt poolt kõneles installatsioon modernse arhitektuuri ratsionaalsuse ihalusest, teisalt aga hilisemast mängulisest ja skulpturaalsusest. Ühelt poolt olid teose autoriteks arhitektid, kes tulid Kadriorgu, nägid vaimusilmas puude vahel looklevat rada ning kandsid selle paberile. Teisalt olid autoriteks insenerid[9], kes sisestasid ühe Kadrioru hektari arvutisse, millele raal vastas, et antud loodus on võimalik. “Rada metsas” oli seega omamoodi konfliktne süntees või kunstiline oksüümoron, mille puhul arhitektid kirjutasid hanesulega õhku, insenerid kujundasid sügislehtedele koreograafia ja ehitusmehed vormistasid tuulekoridoride kalligraafia.

 

8

Itaalia arhitektuuriajakirja San Rocco 2011. aasta II numbris ilmus vestlus kreeka arhitekti ja kriitiku Ioanna Angelidou ja jaapani arhitekti Kumiko Inui vahel[10], kes vestlesid muuhulgas sellest, et erinevalt Euroopa linnadest, kus linnaplaneerijad peavad iga uue maja ehitamisel arvestama olemasoleva kontekstiga, on Jaapanis arusaam kontekstist hoopis ebamäärasem.

 

Ioanna Angelidou: “Seega, eriti just Euroopa linnades, kus konteksti tajutakse jäigalt, on iga uus ehitis alati sissetungija rollis. Ja vastupidi, ükskõik kui veider mõni arhitektuuriline objekt Tokyos ka poleks, sobitub see tahes-tahtmata avaramasse konteksti. Iseenesest võid sa püstitada maja ükskõik kuhu, muretsemata sellepärast, milline see õieti välja näeb. Isegi kui maja pole ümbruse suhtes järjekindel, on see siiski osa voolavast tervikust ning annab seeläbi panuse orgaanilistele suhetele, mida kusagil mujal on ehk raske luua.

 

Kumiko Inui: “Jah, iga uus ehitis mõnes Euroopa või Ameerika linnas meenutab kuidagi parasiiti. Kas või Herzog & de Meuroni Prada pood Omotesando linnaosas. Igas teises linnas oleks see hoone karjuvalt esil, kuid Tokyos polegi see õigupoolest näide Herzog & de Meuroni käekirjast, vaid on lihtsalt osa linnast. Euroopas ja Ameerikas on tavaks teha tajutavaid eristamisi, kuid mitte Tokyos. Siin sobib kõik. Nimetagem seda Tokyo urbanistlikuks seisundiks: me võime kujundada mida iganes ning keegi ei tule meile ütlema, et ei, te ei tohi seda teha, kuna see ei sobi ümbrusesse.[11]

 

9

 

Lõpetuseks veel üks “Raja metsas” puhul veetlev nüanss – selle tulevikku suunatus.

Mart Külvik kirjutab eelpool viidatud essees, et eestlaste jaoks on park “rännakupaik minevikku”, kus kohtutakse monumentide, meelespeade ja muistsete linnuste varemetega.[12] Küllap on see selle maa ja kultuuri eripära, et kui inimene tunneb vajadust jalutada, läheb ta sügavasse metsa, mitte avarasse parki. Metsas on rahu ja mitte keegi. Park on see-eest kitkutud mets, kuhu ei mahu inimene ega vaikuski ära.

 

“Rada metsas” kutsus loobuma pargi ja metsa põhimõttelisest vastandamisest. Tegemist on omaette maailmadega, mida vastavalt ka lugeda tuleks. Mets on linnast ja üldse kultuurist loobumine, park aga teadlikult edev fantaasia, väljamõeldud kultuuriline maastik, mille juures uue ja värske loomine on vana säilitamise ja meenutamise kõrval sama oluline. “Rada metsas” kinkis Kadrioru pargile lihtsate vahendite abil midagi sellist, mida ei suutnud meenutada kogu maailma mälu, kuna teos asus siis veel salvestamata tulevikus.



[1] Nishida Kitaro (1870 – 1945) oli jaapani filosoof, Kyoto filosoofia koolkonna rajaja. Kitaro püüdis oma kirjutistega rajada silda lääne ja ida filosoofiate vahele. Antud artikli kontekstis on paslik mainida, et Kyotos asub Kitaro jalutuskäikude järgi nime saanud Filosoofide rada – tegemist on paarikilomeetrise kirsialleega, mis lookleb parallelselt ojaga ning viib jalutaja Kyoto ülikooli ette. Midagi sarnast kujutas endast omal ajal ka Filosoofi tänav Tartus.


[2] Jaapani arhitektuur on traditsiooniliselt hierarhiline: igal üliõpilasel on läbi stuudiumi abiks õppejõud, kes tulevase arhitekti kujunemisel personaalselt silma peal hoiab; arhitektuuribüroosid juhatavad meistrid, senseid. Noored arhitektid praktiseerivad aastaid mõne meistri käe all, enne kui oma büroo asutavad. Tetsuo Kondo avas oma büroo 2006. aastal, sellele eelnes seitsmeaastane töökogemus Kazujo Sejima käe all firmas SANAA. Tetsuo Kondo kaasautoriks “Raja metsas” puhul oli Mitsuru Maekita.


[3] Mehis Heinsaar, Luhtatulek. “Etüüde nüüdiskultuurist 3. Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes” Koostaja Sven Vabar. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tallinn-Tartu 2011, lk 110


[4] “Rada metsas” oli LIFT11 kõrval osa ka TABi kuraatorinäitusest “11Flirts”, mis oli 9. IX – 25. IX 2011 avatud Kadrioru Kunstimuuseumis.


[5] Siinkohal tuginen intervjuule, mis leidis allakirjutanu ja Tetsuo Kondo vahel aset Kadriorus 24. X 2011.


[6] Mart Külvik, Park kui välismaa, lk 340. Raamatust: Park on paradiis looduses ja kunstis. Toimetanud Mart Külvik, Juhan Maiste. Eesti Maaülikool, Tartu, 2009.


[7] Niklas Maak, Le Corbusier. The Architect on the Beach. Hirmer Verlag, München, 2011.


[8] Unité d’Habitation’de kahekorruseliste korterite põhiplaanid järgivad merekarpide ülesehitust. Inimene poeb sellise korteri sisse just nagu suurde teokarpi.


[9] “Raja metsas” puhul olid inseneride nimed autorite kõrval LIFT11 brošüüridel ausalt ja teenitult välja toodud. Inseneribürooks oli SAPS (Sasaki and Partners), insenerideks Mutsuro Sasaki ja Yoshiyuki Hiraiwa.


[10] Ioanna Angelidou, Inhabited Natures, lk 93, San Rocco #2 2011 90 – 103..


[11] Ioanna Angelidou, Inhabited Natures. San Rocco #2 2011 90 – 103


[12] Mart Külvik, Park kui välismaa. lk 334




Previous
Konspekteeritud ruum
Next
LIFT11 ühest ja teisest kontekstist

Add a comment

Email again: