Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Mitte-Viljandi

By the end of 2020 my previous home-town Viljandi was planning to erect two controversial monuments: a remake of an inter-war Liberty monument by Amandus Adamson and a contemporary monument dedicated to the singer-songwriter Jaak Joala. The latter was commissioned from sculptor Mati Karmin while the city government by-passed common regulations for holding an artistic competition. The article published in the daily newspaper Sakala   on the 10th of November 2020 questions the integrity of the politicians and suggests that in the worst-case scenario Viljandi might turn into a chaos just like Tallinn, where good public space only exists online on sites like mitte_tallinn

Gregor Taul: kui hoolimatu ruumiloome peaks kujunema normiks, kolib ka hea Viljandi linnaruum virtuaalruumi

INSTAGRAMIS ja Facebookis tegutseb kodanikuaktivist nimega mitte_tallinn, kes postitab ühismeediasse fotosid sellest, kui jalakäija- ja ratturivaenulik on pealinna ruumiline keskkond. Ta väidab end olevat teisest dimensioonist pärit Mihhail Kõlvart, kellele kukkus pähe kivi, mis pani ta linnaruumi uue pilguga nägema. Umbes nii, nagu juhtus ühe jõmmiga kunagises lühifilmis «Tulnukas ehk Valdise päästmine 11 osas», kus labidalöögi üle elanud rullnokk hakkas vihase ühiskonna jätkusuutlikkuses kahtlema.

Selleks et mitte ainult halada, vaid anda linnaisadele konstruktiivset tagasisidet, pakub mitte_tallinn olukorrale fotomontaažide kujul lahendusi. Näiteks kui mõnel tänaval on jäetud jalakäijatele 30 sentimeetri laiune riba, autodele aga 10 meetri laiune sõidutee, siis retušeeritud pilt näitab, kui hõlpsate vahenditega saaks linnaruumi parandada.

Mõne kuuga on see konto kujunenud autostumisest frustreerunud kodanike seas nii populaarseks, et väidetavalt saadetakse autorile igal nädalal sadu viiteid ebardlike olukordade kohta linnaruumis. Peale ehitajate suvale, ametnike teadmatusele ja poliitikute küünilisusele viitamise (vaata näiteks Mihhail Kõlvarti artiklit «Rohelise pealinna tiitlist olulisem on mõtteviisi muutus» 1. septembri Eesti Päevalehest) koguneb mitte_tallinna postituste alla küsimusi ja pakkumisi, kes saavad sellisest linnaruumist kasu. Igaüks, kes on Tallinnas jalutanud, on kokku puutunud nõndanimetatud torupornoga – tonnide viisi kuhjatud metalltõketega, et takistada ... ma ei teagi, mida täpselt. Kuidas teile meeldiks, kui Viljandi Tallinna tänav oleks kahelt poolt torudega piiratud? Tallinna põhitänavatel on see tavapärane. Seega on kodanikel mõistagi küsimus, kelle rahakotti need hiiglatellimused täidavad.

MIKS SELLINE pikk sissejuhatus?

Viljandi linnaruum meeldib mulle ja olen seal elades väärtuslikuks pidanud nii selle kasutajasõbralikkust kui selle arendamise poliitilist läbipaistvust. Paraku ei saa seda öelda viimati uudisekünnise ületanud Jaak Joala monumendi kohta, mille initsiaatorid püüavad väevõimuga Viljandist Tallinna teha. Kui raske on suruda maha oma jonni või au ning tõdeda, et linnas vastutab ruumikunstiliste küsimuste eest linnakunstnik ja riigis tagab monumentaalkunsti ühtlase arengu skulptorite erialaliit? Mõlemad on selge sõnaga öelnud, et selliste läbimõtlemata ja juhuslike lahenduste läbisurumine (mõelgem näiteks Tauno Kangro aktsioonidele mujal Eestis) on ebaeetiline ning toodab keskpärast linnaruumi aastakümneteks. Kui hoolimatu ruumiloome peaks kujunema normiks nagu Tallinnas, kolib ka hea Viljandi linnaruum virtuaalruumi, esinedes seal lootusrikka varjunime all mitte_viljandi.

OMA DOKTORITÖÖS uurin hilisnõukogude perioodi avaliku ruumi kunsti Baltimaades. Võib tunduda ootamatu, aga sel ajal poliitikute isetegevust ruumikultuuri küsimustes ei aktsepteeritud. Alates 1960. aastatest tegutses kultuuriministeeriumi juures monumentaal-dekoratiivkunsti komisjon, mis ametlikult kuulus ministrite nõukogu, see tähendab peaministri vastutusalasse, et komisjonil oleks vajaduse korral mõjuvõimu kohaliku tasandi otsustajate üle. Nõukogu käis koos iga nädal ning sinna kuulusid oma ala absoluutsed tipud arhitektide, sisearhitektide, disainerite ja kunstnike hulgast (Mart Port, Voldemar Herkel, Enn Põldroos, Lepo Mikko, Bruno Tomberg, Valve Pormeister ja paljud teised).

Iroonilisel kombel tähendas see, et Eesti NSV valitsus, mida näiteks Leonhard Lapin on mõnes teises kontekstis nimetanud repressiivorganiks, nägi kurja vaeva, et takistada Eestis ideoloogiliselt ülepakutud või lihtsalt kunstiliselt küündimatute monumentide püstitamist. Samal ajal toetati näiteks Ülo Stööri ja Renaldo Veeberi nii sisult kui vormilt kõneka Sakalamaa kaitsjate mälestusmärgi püstitamist Lõhaverre 1967. aastal. Stöör on oma mälestustes värvikalt meenutanud, kuidas väliseestlastele mõjus uskumatult, et midagi sellist nõukogude võimu tingimuses loodi.

SELLEGA SEOSES meenub kultuuriteoorias kasutatav termin «zombisotsialism», mis tähistab Ida-Euroopas laialdaselt levinud retoorilist võtet, et kui midagi tahetakse tõeliselt halvustada, tuleb seda mustata kommunismi- ja iseäranis stalinismitondiga. Mutatis mutandis armastavad seda võtet poliitilise spektri kõik osalised. Ka Viljandi vabadussamba taastamist on õigustatud selle kujundi abil stiilis «Kui me Amandus Adamsoni monumenti ei taasta, siis aktsepteerime Nõukogude okupatsiooni». Mis saaks olla hullem kui selle zombiga tõtt vaadata?!

Ent zombisotsialistlikku kujundikeelt on kõlanud ka samba vastaste hulgast: «Ainult autoritaarsete vaadetega poliitikud on nõus oma peaväljakule püstitama midagi nii sõjakat!» Õigupoolest kritiseeris meie kriitikakultuuri üks alusepanijaid Hanno Kompus samadel alustel Adamsoni monumente juba 1920. aastatel, leides, et need on ideelt ja teostuselt sadakond aastat hiljaks jäänud. Nüüdseks siis paarsada aastat.

Kümned mulle armsad viljandlased on kurtnud, kuidas neid hirmutab ja teeb nõutuks vabadussamba algsel kujul taastamine. Mõni on öelnud, et kui see peaks juhtuma, kolib ta linnast ära. Sellele olen naerdes vastanud, et ma ise kolisin omal ajal Tallinnast ära, kui valmis vabadussõja võidusammas. Aga mis see lahkumine aitab? On ju teada, et poliitikud ja monumendientusiastid ei lõpeta oma võitlust enne, kui sammas on püsti.

OLLES KÜMMEKOND aastat selle teemaga tegelnud, tunnen ennast retooriliselt võimetuna kaitsma ühisruumi egoistlike liialduste eest. Kurb, sest pealtnäha on ju tegemist lihtsa võrdlusega Viljandi ja mitte-Viljandi vahel: ühel pildil haigutab tühja platsi keskel elukauge monument, millele kord aastas paraadi ajal vaim sisse puhutakse, ning teisel pildil näidatakse meile aktiivset ja kaasavat linnaruumi liivakastide, mänguväljakute, rattaparklate, rularampide, õuekohviku, pinkide, lillepeenarde, välinäituste ja teiste atraktsioonidega, mis tõmbavad ligi igas vanuses inimesi, kes tahavad selles linnas viibida nii praegu kui tulevikus.




Previous
Pealelend - Subliimmaal

Add a comment

Email again: