Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Kuidas seletada loovusele haridusministri vajalikkust?

Õpetajate Lehele kirjutatud kriitiline sõnavõtt seoses EKA ja haridusministeeriumi tülidega.

Avaldatud Õpetajate Lehes, 16.03.2012: 

Eesti kunstiakadeemias (EKA) toimu- nud kunstihariduskonverentsil „Ava- likud ootused” kõneldi nüüdisaeg- sete kunstiakadeemiate rollist. Kon- verentsil kõlanud ettekannetest olen varem kirjutanud Sirbis („EKA – kõi- gile avatud tsitadell”, 17.02). Seoses aina veidramate möödapanekutega riigijuhtimises peatun nüüd ühel tõsi- semal teemal – miks üldse on vaja (kunsti)haridust, ja teisel, mängulise- mal, kuid ka traagilisemal teemal – kuidas seletada kunsti(hariduse) vaja- likkust haridus- ja teadusministrile.

Mihhail Lotman kõneles mõni aas- ta tagasi Trialogose konverentsil tee- mal „Arusaamise vastutus”, võrreldes õpetamise ja kasvatamise erinevusi (loeng on järelkuulatav „Ööülikoolis”). Kasvatamine olevat loomariigile uni- versaalne nähtus, mille puhul vane- mad valmistavad järglasi ette olukor- dadeks, mille järgi nad ise on ela- nud. Inimelu muutub aga iga päevaga ning seetõttu jääb kasvatamine elust paratamatult mõne sammuga maha. Lotman leiab, et kasvatamise asemel peaksime tegelema õpetamise ehk harimisega, mis on spetsiifiliselt inim- kultuuriline nähtus. Nagu sõna isegi paljastab, on sellel tugev põllumajan- duslik konnotatsioon, mis viitab, et inimese esimene harimine, kultiveeri- mine leidis aset põllul. Põlluharimine tähendas algselt kaootilise maalapi struktureerimist, kaose asemele kos- mose loomist.


Kas loomine on ebatervislik?

Lotman kõneleb, et hariduse tuum peaks olema loomingu ja arusaamise ehk mõistmise õpetamine. Kreatiivsus tähendab eneseväljendamise oskust, võimet luua iseennast ja olla ise loo- mingu materjal. Arusaamine viitab oskusele teiste loodut iseendasse paigutada. Lotman teravmeelitseb, et tervislikum on olla arusaaja, sest erinevalt luuletajatest ja kunstni- kest, kes lõpetavad oma elupäevad pahatihti liiga noorelt, elavad näiteks hermeneutikud saja-aastasteks.

Mõistmine koosneb kahest vald- konnast: teadmistest (umbisikuliste protsesside kohta nagu nt 1 + 1 = 2) ja veendumustest (nagu usk, religioon, moraal). Me ei saa ühte asja samal ajal teada ja uskuda. Teadmiste puhul me ei küsi allika järele (Kes ütles, et 1 + 1 = 2?), küll aga on allikas oluline veendumuste puhul. Kool peab loo- mingulisuse kõrval õpetama eelkõige teadmisi ja veendumusi ning kriitilist analüüsi teadmiste põhjuste ja veen- dumuste allikate kohta.

Lotmani arvates on loomingu ja arusaamise ühisosa askees, sest mõle- mad tegelevad egoismi ületamisega. Looming on altruistlik, kuna kunst- nik loobub kunsti nimel iseenese hea- olust. Mõistmine tähendab aga alati tükikese loovutamist enesest ja tüki- kese enese asendamist millegi uuega.

Mida võiks eelnevaga peale hakata üks üldhariduskooli kunstiõpetaja? Esmalt tuleks lastele rääkida, et loo- ming ei ole tervislik ja sellest tuleks elu eest eemale hoida. Juhul kui lap- sed mõistavad, et see jutt pole veenev, tuleks neile seletada, et teadmiste ja veendumuste vastuvõtmine on neile tulevikus seda kergem, mida enam nad omal nahal midagi loovad. Koolis tuleks luua, luua nii ohtralt kui vähegi võimalik, sest pärast pole selleks kel- lelgi aega. Kõrgharidust pakkuvatelt kunstikoolidelt ootaks aga loomingu- lise töö asemel rohket mõistmisega tegelemist, sest pärast kõrghariduse omandamist tegelevad vilistlased nii- kuinii terve elu loominguga.

Minu manitsused on loomulikult iroonilised, millega tahan viidata asja- olule, et olukorras, kus haridus- ja teadusministeerium on pannud EKA käituma nurka surutud masinana ning valitsus on süstemaatiliselt kur- distanud kodanikke õpetajate inimli- ku appikarje suhtes, on hävitatud ka elementaarne huumorimeel ja üle- üldse ühine keel, mille abil vastata küsimusele, miks on vaja haridust. Kangesti tahaks ministeeriumile sele- tada kunstihariduse hädavajalikkust, aga kuidas sa seletad inimesele loovu- se vajalikkust?

Valdur Mikita kirjutab essees „Loovad kultuurid või loovad inime- sed?”, et inimtegevuses puudub vald- kond, millel ei eksisteeriks loov dimensioon. Ta kirjutab: „... loovus on paratamatult midagi niisugust, mis juba oma olemuselt seisab reeglitest väljaspool. Vastandumine stambile, normile, igapäevasele sisaldub juba loovuse määratluses. Mõista süstee- mi ülesehitust või funktsioneerimise põhimõtet tähendab alati mingi sea- duspära või reegli avastamist, mis looks kaosest korda. Kuid seaduspära eiramiseks, liikumiseks korrast kaose suunas, ei saa olla reegleid.”

Kultuur võib hapnema minna

Sellega seoses võiks küsida, kas on nii, et kõik kunstiharidust omanda- vad ja õpetavad inimesed seisavad teatud mõttes reeglitest väljaspool ja tegelevad kaose loomisega. Äkki ei meeldi füüsikust ministrile kaos? Samas on kaoseteooria üks füüsika keskseid teooriaid – ehk peaks mõni teine füüsik ministrile loomingu ja kaose seoseid meelde tuletama?

Tõepoolest, milleks meile kaos? Humanitaarias kõlaks lihtne vastus 

umbes nii: kultuur, mis ei värskenda end, mis ei taasavasta kaost, mis ei loo peale uusi kunstilisi tekste, jääb seisma, läheb seest hapnema, jääb haigeks ja võib surra. Kunstihariduse raison d’être on lasta välja kultuuri kogunev peer. Kõige suurem peeru- auk on EKA ja mul on hea meel, et ta on seda stiilselt ja pidurdamatult.

Haridus- ja teadusministeerium näitab EKA-t peeretamise eest karis- tades välja absoluutset võhiklikkust – just nagu karistaks kuningas oma kõige targemat ja julgemat narri tõe väljaütlemise eest. Muide, kojanarr oli moodsa intellektuaali eelkäija. Siinkohal oleks paslik lisada, et alla- kirjutanu arvates on EKA viimaste aastate kõige olulisem õnnestumine olnud just intellektuaalsete kooslus- te ja kriitiliste tõlgenduskollektiivi- de – st aktiivsete kodanike – taimela- vaks olemine (EKA-st on suuremal või vähemal määral välja kasvanud Uue Maailma selts, Telliskivi selts, März projektiruum, linnainstallatsioonide festival LIFT11, kunstikriitika liikumi- ne Artishok, Eesti arhitektuurikeskus, Eesti disainikeskus jne). Kuidas nende vajalikkust nüüd haridusministeeriu- mile seletada?

Peaasi et jänes ellu ärkab

Arupärimine (kunsti)hariduse vajalik- kuse kohta tuletab meelde küsimust, kuidas seletada pilte surnud jänesele. Ka Mikita lõpetab essee inspireeriva küsimusega, kuidas seletada inimes- tele massaaži tähendust. Ta kirjutab: „Massaažis eksisteerib küll kommu- nikatsioonikanal (taktiilne), kuid semiootilisest vaatepunktist on situat- sioon ebatavaline seetõttu, et mas- saaži tulemus üldiselt ei sõltu sellest, kas vastuvõtja oskab seda „keelt” või mitte (näiteks akupunktuuri puhul). Massaaži võib teha ka magavale ini- mesele. Mõnikord peetakse massaaži, mille käigus inimene uinub, just ise- äranis efektiivseks.” Võib-olla tuleks ka kunstihariduse vajalikkust seletada ministeeriumile selle kaudu, et kunst on „ravikunst”, mille puhul mõju on primaarne, tähendus aga sekundaar- ne kategooria. Surnud jänes ei peagi piltidest aru saama, peaasi et ta ellu ärkab.

Juhul kui ministeeriumile mõte kunstist kui ravikunstist meeldib, 

oleme jälle ummikus, sest sellelt seisu- kohalt on kunst ennekõike dekorat- sioon seinal. Kui inimese jaoks saab kunstist pelgalt dekoratsioon, siis võtaksin appi Uku Masingu, kes tori- ses inimeste vaimutühjuse üle järg- miste sõnadega: „Võimalik, et ena- mik inimese eluavaldusi, tema sihid, ideaalid, „tõekspidamised”, põhi- mõtted, terve tema näidendiosa – on ainult selleks, et pääseda mõtlemisest. Mõtlemine on inimesele sama vastik nagu lapsele õppida ükskordühte või võõrast keelt. ... Kindlasti, mõtlemine inimesel on alles sama rudimentaarne nagu, ütleme, teol, nägemine. Umbes nii on meie mõtlemisega, võrreldes nende – mitteinimeste omaga, kes ela- vad miljonkondade aastate pärast.”

Miljonite aastate perspektiivis muu- tub siinne dialoogipüüdlus aga soo- tuks mõttetuks. Nende tulevaste „mit- teinimeste” nimel võiks jutu üldse pea peale pöörata. Miks üldse peak- singi ministeeriumi või Archimedese ametnikele presenteerima kunstiha- ridust nunnult ja arusaadavalt, nagu eelnevad näited loodetavasti olid? Näide kunstist kui massaažist eeldab ainuvõimaliku reaalsusena ministee- riumi normatiivset reaalsust. Masing aga kirjutab: „Meie „reaalsus” on ehk samuti üldine väärarvamus nagu mõnisada aastat tagasi dogma orjuse ning parunluse jumalikust päritolust? Kui miski oleva õigsuses kahelda, tuleb kahelda kõiges.” Võib-olla oleks aeg kahtluse alla seada haridus- ja teadusministeeriumi vajalikkus? Kultuuriministeerium saaks nende ülesannetega paremini hakkama.

Gregor Taul

Eesti kunstiakadeemia magistrant, lektor ja kuraator

Kirjatöö peegeldab autori isiklikke arvamusi ega esinda EKA tõekspidami- si.





Previous
Fred Kotkas Hobusepea galeriis
Next
Mõned lõigud Art Allmäest ja noorest eesti skulptuurist

Add a comment

Email again: