Writing, Curating and Lecturing on Visual Arts, Public Space and Architecture

Gotcha datša!

Timo Tootsi Soodevahe projekti arvustus Artishoki Biennaalil. 

Tekst oli väljas Artishoki Biennaalil näitusel 13.10.2012 ja avaldati hiljem eesti ja inglise keeles kataloogis.

Gregor Taul x Timo Toots

Gotcha datša!

1

Moskvast naaseb kodumaale kunstnik Toots koos oma ideedega. Majanduslikesse raskustesse sattunud saras ja seda ümbritsev kirsiaed tuleb ära asfalteerida. Edukas ettevõtja Tallinn2011 veenab Tootsi jagama sarase mitmeks suvilakrundiks, kuhu võiks rajada vaatlustorni, muuseumi, teatri ja hotelli, mida suvitajatele rentides saaks vältida sarase asfalteerimist. Toots proovibki kätt, kuid mõne aja möödudes ta tajub, et see on labane ning jätab välja arendatud infrastruktuuri lagunema. Ta ei suuda langetada otsust, mida kirsiaiaga edasi teha, ning ootab kuni viimase hetkeni mõnd päästvat lahendust. Seda siiski ei tule. Saras läheb oksjonil Tallinn2012 kätte, kes laseb kirsiaia maha raiuda. Toots ise sõidab tagasi Tartusse ja tema ideed pudenevad laiali.

2

““Okei,” ütlen, kuid siis parandan ennast. “Hästi,” ütlen. “Niisiis, sa väidad, et sa elad Nõukogude Liidus.”

“See algas nii ammu, et ma ei mäleta täpselt isegi,” räägib poiss. “Ilmselt algas kõik asjadest. Näiteks Žiguli meeldis mulle rohkem, kui välismaa autod.” Poisil on kahju, et null-seitsmese Žiguli tootmine ära lõpetati, kuid ta loodab ühe sellise endale kunagi hankida. Ta usub, et hea hooldusega võib sellisega sõita miljon kilomeetrit.

“Aga lääne autod on ju tegelikult paremad?” küsin mina.

“Minu arvates rikuvad lääne sõidukite juhid kogu aeg eeskirju. Meie maanteel on ju enamasti piirkiiruseks 90 kilomeetrit tunnis, milleks siis on tarvis, et auto sõidab kiiremini?”.

Poiss kirjeldab mõningaid põhimõtteid, mida tema arvates peaks toodete puhul jälgima: “Esiteks, oleks hea, kui pole disainiga liialdatud, teiseks peaks asjad olema praktilised ning kolmandaks peaksid nad olema olnud pikka aega tootmises.”

Tänapäeval kasutab ta ainult neid asju, mis olid juba nõukogude ajal olemas. Näiteks Škoda trollid. ČKD-Tatra trammid. Diiselrongid DR ja elektrirongid ER. “Ükskord ootasin vanaaegset Škoda trolli tund aega ja kümme minutit. Lõpuks otsustasin, et kui näen õiget trolli tulemas teisel pool tänavat, siis läheb pigem vastassuunas liikuva peale.”

(Daaniel Varik, memokraat.ee, 23. august 2012)

3

Komöödia, tragöödia, maagiline realism, sotsnostalgism, sarase romantism?

 


1

Moskvast naaseb kodumaale kunstnik Toots koos oma ideedega. Majanduslikesse raskustesse sattunud saras ja seda ümbritsev kirsiaed tuleb ära asfalteerida. Edukas ettevõtja Tallinn2011 veenab Tootsi jagama sarase mitmeks suvilakrundiks, kuhu võiks rajada vaatlustorni, muuseumi, teatri ja hotelli, mida suvitajatele rentides saaks vältida sarase asfalteerimist. Toots proovibki kätt, kuid mõne aja möödudes ta tajub, et see on labane ning jätab välja arendatud infrastruktuuri lagunema. Ta ei suuda langetada otsust, mida kirsiaiaga edasi teha, ning ootab kuni viimase hetkeni mõnd päästvat lahendust. Seda siiski ei tule. Saras läheb oksjonil Tallinn2012 kätte, kes laseb kirsiaia maha raiuda. Toots ise sõidab tagasi Tartusse ja tema ideed pudenevad laiali.

2

““Okei,” ütlen, kuid siis parandan ennast. “Hästi,” ütlen. “Niisiis, sa väidad, et sa elad Nõukogude Liidus.”

“See algas nii ammu, et ma ei mäleta täpselt isegi,” räägib poiss. “Ilmselt algas kõik asjadest. Näiteks Žiguli meeldis mulle rohkem, kui välismaa autod.” Poisil on kahju, et null-seitsmese Žiguli tootmine ära lõpetati, kuid ta loodab ühe sellise endale kunagi hankida. Ta usub, et hea hooldusega võib sellisega sõita miljon kilomeetrit.

“Aga lääne autod on ju tegelikult paremad?” küsin mina.

“Minu arvates rikuvad lääne sõidukite juhid kogu aeg eeskirju. Meie maanteel on ju enamasti piirkiiruseks 90 kilomeetrit tunnis, milleks siis on tarvis, et auto sõidab kiiremini?”.

Poiss kirjeldab mõningaid põhimõtteid, mida tema arvates peaks toodete puhul jälgima: “Esiteks, oleks hea, kui pole disainiga liialdatud, teiseks peaks asjad olema praktilised ning kolmandaks peaksid nad olema olnud pikka aega tootmises.”

Tänapäeval kasutab ta ainult neid asju, mis olid juba nõukogude ajal olemas. Näiteks Škoda trollid. ČKD-Tatra trammid. Diiselrongid DR ja elektrirongid ER. “Ükskord ootasin vanaaegset Škoda trolli tund aega ja kümme minutit. Lõpuks otsustasin, et kui näen õiget trolli tulemas teisel pool tänavat, siis läheb pigem vastassuunas liikuva peale.”

(Daaniel Varik, memokraat.ee, 23. august 2012)

3

Komöödia, tragöödia, maagiline realism, sotsnostalgism, sarase romantism?

 


Previous
Kriitik kui tänavalatern
Next
Maalahkaja õnnetus

Add a comment

Email again: