Areeni toidublogi

Lastekirjandus

Kuna viimasel kümnel aastal on suure osa minu õhtusest lektüürist moodustanud lastekirjandus, mille hulka kuuluvad ka üsna tülikad tehnilised väljaanded nagu näiteks „Minecraft. Sissejuhatus: loitsud ja võlujoogid“, siis on kihvt sattuda raamatutele, mis vapustavad nii vanemaid kui lapsi. Näiteks norra autori Maria Parri lood panid terve pere nii nutma kui kõht kõveras naerma. Viimati ahmisime Stanisław Lemi robotite muinasjutte. Eriti elektrifitseerivalt mõjusid need unenägudele.

Unenäod

Olen üks nendest inimestest, kellele piisab viiest tunnist unest ja kellele enne kella kahte magama minemine tundub päevavargusena. Samas on iga aastaga seda arusaamist oma väsivale kehale üha keerulisem maha müüa – kuniks võtsin lugeda Matthew Walkeri bestsellerit „Why We Sleep“. Tegelikult piisas esimesest kümnest leheküljest, et oma elukorraldust muuta. Unele antud aeg on mõjunud iseäranis hästi unenägudele, mis ületavad tihti muid kunsti- ja elukogemusi.

Linn

Sergei Dovlatov ütles, et võimalik on elada ainult Leningradis, Tallinnas ja New Yorgis. Minu jaoks on neid võimalikke kodulinnasid olnud seni kuus. Tahaks, et neid koguneks veel teist sama palju, sest mind tõmbavad just linnad. Maal on ilus, metsas on ka hea, südamesaarel Vormsil on eriti lahe, aga kui mul oleks võimalus teha iga nädal kiirkülastusi maailma eri linnadesse, oleksin tõenäoliselt omadega rahul.

Tool

Erinevalt kunstiajaloost on disainiajalugu nõrkus, mida saab endale ka lihtsurelik peaaegu et lubada. Mul on osta.ee-s ja FB marketplace’is otsiagentide alla pandud plejaadi jagu mööblidisainereid ja aeg-ajalt satub mõni eriline tool ka minu otsa. Eriti rõõmus olen oma Yrjö Kukkapuro pöördjalaga töötooli üle.